Uriah Heep @ Haapsalu lossihoov

Uriah Heep kontsert Haapsalu lossihoovis Super esitused Uriah Heep’ilt ja Terminaatorilt. Hoolimata pikast tegutsemisajast suudavad need kaks publikut liigutada, nii hingeliselt kui füüsiliselt. Kes nüüd kokku loeb? Kumb on rohkem Eestis kontserte käinud andmas? Kas UDO või Uriah Heep? No e-kodakondsus peaks neil vist vähemalt olema juba.

Väike reisijutt – Nepalit avastamas

Pokhara

Nepal (varem ka Nepaal) paikneb sisuliselt Hiina ja India vahel. Riigi põhjaosas laiutab suur osa Himaalaja mägedest ja siin asub 10-st maailma kõrgeimast tipust koguni kaheksa. 40% Nepali pindalast asub kõrgemal kui 3000m. Riigi pindala on 147 181 km2 ja rahvaarv ca 27mln. Pealinnas Kathmandus elab ametlikult ca 850 000 inimest (mitteametlikult aga ca 2 mln). Linn asub 1350m kõrgusel orus ning seda ümbritseb 2500-3000m küngaste ring (kohalikud nimetavad mägedeks ainult valgete tippudega isendeid). Alates 2008 on Nepal föderaalne vabariik ning samal aastal valiti ka riigi esimene president.

Nepali poliitiline maastik killustunud ning riigis valitseb suur korruptsioon. Nt kohalik abiellumisluba = 3 kuud mõttetut jooksmist ning paberite ajamist + 1 pdl Black Labelit. Valitsuse suured eesmärgis kipuvad jääma tühjadeks lubadusteks. Viimastel valimistel välja käidud kümnest suurest projektist vaid kaks pidid enam vähem graafikus olema. Niigi vähese usaldusega valitsust õõnestavad opositsioonis olevad kommunistid, kes oma streikidega ettevõtjaid pahandavad – jälle vaba päev või suur maantee liikluseks suletud. Valitsev usk on hinduism, mis kuni 2006a oli põhiseadusest tulenev. Ametlik riigikeel on nepali keel, aga enamus noori saab hakkama inglise keeles suhtlemisega.

Nepal on üks maailma kümnest vaeseimast riigist. Keskmine kuupalk on 9000 kohalikku ruupiat, mis on ca 81 EUR. Umbes 800 000 nepallast töötab töölistena, autojuhtidena, valvuritena, koristajatena ja kokkadena välismaal, neist 200 000 Lähis-Idas. Nad saadavad igal aastal oma perekondadele umbes 800 miljonit USA dollari väärtuses raha. See on riigi oluline elatisallikas. Sisuliselt on nepallased Lähis-Idas orjatööl, kus tüüpiline leping on 3a pikkune ning palk makstakse välja lepingu lõppedes, vahepeal saad elatisraha et hing sees püsiks. Paljud ei pea seda perioodi aga vastu või siis juhtuvad ettevõtted pankrotti minema.

Natuke hinnaorientiiridest … 1L pudelivett maksab 20 ruupiat (20 senti) -> kraanivesi ei ole joogikõlbulik, vähemalt mitte turistide seedimisele. Korralik restorani söök kahele ca 2000 ruupiat (19 EUR). 5 GB mobiilset internetti 1999 ruupiat (19 EUR). 0,5L Coca-Cola / Fanta / Sprite 65 ruupiat (60 senti). Mitte tipphooaja OK hotellituba kahele per ööpäev 2000 ruupiat (18 EUR). Vaatamisväärsuste pilet välismaalastele 200-1000 ruupiat (2-9 EUR). Taksosõit pealinnas päeval 300 ruupiat ja öösel 500 ruupiat (3-5 EUR. Pudel õlut (650ml, Carlsbergi vabriku toodang) maksab poes 220-300 ruupiat (2-3 EUR) ja toitlustusasutuses 350-500 ruupiat (3-5 EUR). Majaabilis(t)e hind (3-kordne maja, 3x nädala) 7000 ruupiat (65 EUR) kuus. Uue isikliku sõiduki soetamine on Nepalis hirmkallis -> tänu kohalikele maksudele tuleb tegelik lõpphind ca 200% kanti. Seepärast on üldine sõidukite pilt, just teenindav transport ja töömasinad, aastatest 20+ tagasi. Eriti silmapaistvad on Tata raskeveokid mis pärinevad väidetavalt aastatest 1960-70. Tossavad nagu Maardu korstnad (kunagi), mäest üles venivad nagu teod ja nii 200 KM tripi peale näeb neid 5+ ühikut teele jäänuna … kas siis avarii või muu tehniline rike. Kusjuures remont käib keset mägiteed ja ikka nii et vajadusel ka käigukast maha võetud või mootor teele lahti kistud. Vajadusel 4-5 päeva jutti. Sõiduautode markidest on üle prahi muidugi India Tata’d ja Mahindrad .. sekka Hyundaid, Kiat. Kohalikud taksod on kõik vanad Suzuki Marutid, mis suuruselt on nii pool VW Golfi .. minu valik oli kas sõita kere küljeaknast väljas või pea laes, nii et ei saa aru kus linnaosas parajasti oled, ka tagasistmel oli abikaasal sama mure.

Reis sai ette võetud endise lähedase kolleegi Aloo (kohalik hüüdnimi mis tähendavat kartulit -> väga sobiv eestlasele :-)) küllakutsel, kes on oma tänaseks missiooniks võtnud Nepali suuremates linnades äriklientide fiiberoptikaga varustamise äri korraldamise, ilma fiibrita meil ei liigu ju. Seda siis kohapeal kõige tuntuima telko ettevõtte ridades .. mis muide on üldse Nepali tuntuim äriettevõte.  Linnaegend räägib, et kui ettevõtte töötaja leiab omale ka elukaaslase samast ettevõttest, siis oled eluks ajaks majanduslikult kindlustatud. Teine tuntud ettevõte on muidugi kohalik Coca Cola vabrik.

Reisiks lennupiletid sai soetatud sooskampaaniaga (miski 500-600 EUR vahel oli per naase edasi-tagasi, tava suurusjärk 700EUR+ kandis) aasta alguses ning reisuajaga augusti esimesse poolde. Ehk siis läksime riski peale välja ja olime teadliku kohapealses vihmaperioodist. Ilmaennustus näitas päev enne reisi kõigil päevadel ca 30C* temperatuuri ja vihma tõenäosust üle 90%, millest vaid 3 päeva ilma äikeseta. Kohapeal asi nii hull ei olnud, üle päeva käisid Kathmandu orust üle hoovihmad, sageli öösiti. See tõi valgenahksele põhjamaalasele natukenegi leevendust temperatuurilanguse ja tolmu mahalöömisega. Plusspoole võib sellel aastaajal Nepalis lugeda aga lopsaka looduse .. tohutu rohelus, imelised riisipõllud ja nende umbrohi kanep kasvab iga nurga peal. Millest aga ei ilma jäime olid valged mäetipud. Kõik need Kathmandu või Pokhara oru hunnitud vaated, kus taustaks valgete mäetippude rivi, jäid meil nägemata. Ütleme, siis et oru ulatuses oli pilt olemas, aga 600KM eemal olevad valged hiiglased jäid nägemata. Loomulikult lõime abikaasaga peale maavärinat reisi osas kõhklema, aga Aloo sõnul oli asi kohapeal piisavalt turvaline. Nii üle nädala 4-5 palliseid tõukeid veel esineb, aga neid ei panevat tähele (ja ei ületa uudisekünnist). Kõige suuremat ohtu kujutavad endast pragunenud ehitised, eriti kehvema ehituskvaliteediga kõrgemad elumajad, mis on küll elamiskõlbmatuks muutunud, aga püsivad veel kuidagi tugede najal püsti. Lisaks oli Aloo kolinud just korterist uude turvalisse majja (õigem on öelda 3-korruselisse villasse … Villa Aloo kõlab ju hästi?).

Nepali inimesed on rahumeelsed, lahked, ilma otsese sunnita “mitte väga töökad” ja hästi perekesksed. 190cm ja piisavalt priske valge mees tunneb end seal väga turvaliselt .. nii mägikülades kui öises pimedas vanalinnas (Thamelis). Samas tuleb mainida, et sarnaselt paljudele turismipiirkondadele on nepallased üsna osavad manipulaatorid. See “mul on homme silma operatsioon” jm jutud ei ole väljakannatamatult pealetükkivad, aga kui Sa oled suht ainuke valge turist ja lisaks kasvult silmapaistev, siis on ikka üsna keeruline väiksematest ruupia kupüüridest mitte lahti saada. Küll üks sokutab end giidiks, teine tahab pilti tega ning kolmas saadab lapse raha küsima.

Abikaasa luges sõidu ajal miskit Nepali reisiraamatut ning viis end kohalike kommetega kurssi. Mulle jäi ainsana meelde seik millega kohalikud poodnikud oma staatust näitavad -> seisa keset päeva oma poe ees, käed puusas ja särk üles tõstetud nii, et saad vatsaga oma  jõukust välja näidata. Loomulikult, et mida suurem kõht, seda kõvem ja jõukam mees oled. Kusjuures see ei olnudki linnalegend, päris palju võis seda täheldada, eriti maakohtades. OK, ei hakanud võõral maal ülbama ja selles osas kohta kätte näitama :-) Väga tavapärane on kauplemine (tingimine tänavakauplustes) ning paari-kolme päevaga saab selles üsna vilunuks juba. Last price my friend! Kui kohalikus maalikoolis tehti meid kiirelt rahast lagedaks (meistri tehtud “wheel of life” .. ok, loodame et meie kunstikooli tudeng oskab seda hinnata), siis kashmiiri sallidega saime lõpuks väga hea diili (omast arust).

Üldmulje on, et Nepali elanik on õnnelik ja eluga rahul (pole muret pangalaenu, parkimiskoha, elektriarve, juuksuriaja jm sellise pärast). Elu ei paista kohapeal ka liialt raske olevat. Isegi koerad on rahumeelsed ja õnnelikud .. magavad pool päeva keset sõiduteed või rentslit ning muret pole miskit. Paistab et Nepalis ongi ainult üks koeratõug, kes on selline hundikoera sarnane aga lühema karvaga ja väiksemat kasvu. Värvivalikus ainult oranz-pruunikad või must laigulised variandid.

Ahjaa, ainus mure on kohalikel seoses mobiilidega … endal pole korralikke pükse jalas, ega muud süüa peale riisi, aga mobiil on tutikas iPhone ning vähemalt Facebooki data paketiga. Hinnavõrdluseks et uue õunafirma isendi saab Euroopa hinnatasemest nii 100-150 EUR soodsamalt.

Maavärina tagajärjed olid näha nii Kathmandu kui Pokhara linnades, mida külastasime, kui ka väiksemates külades. Linnades olid kõige rohkem kannatada saanud templid, vanemad tellismajad ning Kathmandus eelnimetatud suuremad kortermajad. Kvartalite kaupa kokku kukkunud piirkondi linnades ei täheldanud, kuna epitsenter oli nendest eemal olnud. Veel paar nädalat tagasi oli suur osa mäge Pokharas Phewa järve kukkunud ning muutnud selle vee mudaseks ja läbipaistmatult kollaseks. Maavärina tagajärgede likvideerimine läheb jube vaevaliselt. Jätkuvalt käib veel rusude sorteerimine, paljud majad ja templid on lihtsalt toestatud ja ootavad justkui oma kokkukukkumise hetke. Telklaagrid on valdavalt kokku pakitud aga ei paista kuskilt (nii väidavad ka kohalikud ise) et rahvusvaheline abi oleks reaalselt lihtsa nepallaseni jõudnud.

Igapäevasel reisimisel oli meile abiks Aloo autojuht. Igale Nepalis mõnes rahvusvahelises asutuses töötavale valgele on üldjuhul määratud kohalik autojuht. Linnapildist on need hästi äratuntavad kui puhtamad ja moodsamad sõidukid ning reisijate paigutuse tõttu. Ütleme nii, et Nepalis edukaks ning turvaliseks liiklemiseks Sa lihtsalt vajad kohalikku autojuhti koos piisava osavuse ja nahhaalsusega. Liiklus on eurooplase mõistest lihtsalt üks suur kaos .. liigeldakse vastavalt vajadusele igas sõidusuunas (ka liikluskorraldus on meiega võrreldes iseenesest vastassuunaline), sõiduread on tundmatu termin, kehtib suurema sõiduki õigus kus ahela viimasel astmel on jalakäija. Ülekäigurada on lihtsalt üks jõulukaunistust asfaldil. Üle tee saamise protseduur on selline et kui on piisav arv ülekäiku ootajaid kogunenud, siis lihtsalt astutakse ühiselt teele .. ükskõik kus. Suure valge mehe puhul aitab ka lihtsalt teele astumine ning käe resoluutne tõstmine. Alguses on soovitav seda silmad kinni teha, aga pärast harjub ära. Ei tea kas see on valge inimese hirm või hakkasid mopeedi – väikesõiduki juhid oma vahendi tervise pärast muretsema, igatahes see töötas. Linnades liiklusõnnetusi kusjuures ei näidnud, kuidagi see suur segadus igatahes toimib, koos rohke signaaliga aga siiski toimib. Üks põhjus on kindlasti ka madal sõidukiirus, mille tingivad liikluse tihedus ja teeolud.

Laias plaanis tegelesime kohapeal kultuuriväärtustega tutvumisega (templite tuurid), linna kaubanduse ja ööelu uurimisega.

Viisime elevust kohalikku külaellu.

Lisaks tegelesime eestlaslikult matkamisega (nii 10+km päevas). Üsna pea meenusid meie kodused lauged matkarajad ja öösiti nägid unes treppe/mäkketõususid.  Riided olid üldjuhul nii läbi higistatud, et see enam ei häirinudki. Nende mäkke ronimiste juures oli üks positiivne moment. Üldjuhul oli mäe otsas lisaks hunnitule vaatele ka korralik resort ja restoran … st külma õlut, maitsvaid aloo’sid erinevates vormingutes ja kanalihaga momo’sid (hinkaalid või lihtsamalt öeldes aurutatud pelmeenid). Teine variant mäe otsas on mõni budistide tempel, mis on oma kuldsete katuste ja õhkkonnaga samuti väga kogemist väärt.

Üks sürr koht Kathmandus on Garden Of Dreams. Keset linna kaost on üks kena aed (loomulikult piletiga), oravad jooksevad murul ringi, hommikusöök koos värske mango mahlaga on võrratu.

Kahepäevane tuur sai ettevõetud kuulsasse Chitwani loodusparki, varahommikune elevandimatk, krokodilli jõe tuur jms. See elevendivärk on ikka paras turistikas. Ronid puki otsast tegelasele selga ja kannatad selle kõikumise ära. Meid pandi abikaasaga kokku ühe pisikese asiaadist poisi ja sama suure vanaisaga. Loomulikult kiskus asi korralikult kiiva vihmametsas trampides. Giid näitas metssiga ja hirve … no rhino … jäi üle vaid haigutada. Tiigrist võis ainult unistada. Krokodilli jõe tuur oli aga üsna adrenaliinirohke. Sõit toimus kerges ja kitsas ühepuupaadis, kus oma seitse+ reisijat ja kestis ligi 30 min. Kästi olla väga vait ja hoida täpselt tasakaalu. Kokku nägime miski seitset krokot kes eriti ei liigutanud .. võimalik et turistitopised.

Pokharas sai ka Alooga kõrtsukultuuriga tutvust tehtud ja kohalikku live bändi nauditud. Kahjuks valdavalt tuttavad koverid ja kohalikku hõngu jäi puudu. Õhtu lõppes igatahes Rage Against The Machine ja Killing In The Name Of saatel -> lavaees 50 hulluks läinud 150cm pikkust nepallast ja suur valge mees + 2 turvameest asja pingsalt jälgimas. Just, ei saanud ju lasta juhtuda et purjus valge mees komistab ja endale viga teeb, kohalikest polnud kellelgi muret. Kõik läks aga õnnelikult, tegime koos pilti ja pärast talutati mind oma kohale ja puha :-). See kohalik rumm täitsa toimib. Välismaisest kallist alkoholist soovitati eemale hoida kuna pooltel juhtudel on see võltsing ja hommikuks on karm peavalu tagatud.

 

Välja sai trackitud Kathmandu kohalik kuulsaim rockiklubi Purple Haze. Korra oli ka plaan ühele tõelisele moshpit’i kontsale minna, aga see toimus kl 12 – 18 päeval!!!

Omaette peatükki väärib minu kinnisidee realiseerimine .. hankida  Nepalist kohalikku rokk ja raskemuusikat. Seda nii endale kui sõbrale sünnipäevakingiks. Esimene nädal möödus edutult. Ei ole Kathmandus Laseringi või Terminali, on ainult buddha casette shop laadsed asutused mis on täidetud lääne raskemuusika ja kohaliku mediteerimist abistavate üllitistega. Soovile osta kohalikke rokk/metal bändide loomingut, vastati et sellist muusikat siin pole. Eestlane ei jäta aga jonni ja Purprle Haze’i külastades sai kohalikel nööbist kinni võetud. Jutt sama, et ainuke kust neid saad ongi need buddha casette shop laadsetest asutustes vanalinnas (Thamel). Loetleti nimesid Robina N’ Looza, 1974AD, Monkey Temple, Mantra ja Urga Karma. No jäävad need jee meelde. Viimases hädas leidsin oma probleemile lahenduse klubi seinalt, kus ühte ossa oli koondatud rahvusvaheliselt kuulsust kogunud bändide logod .. a’la Black Sabbath, Iron Maiden jt, ning teises osas miskid täiesti tundmatud logod. Dešifreerimine näitas et need just samad mida kohalikud mulle ette lugesid. Krapsti pilt telefoni ja poodi … tahan nende bändide plaate, toodi kümmekond .. maksta tuli 3000 kohalikku raha, st ca 25 EUR. Sünnipäevalaps oli õnnelik!

 

DEVILSTONE Open-Air 2015 festival @ Anykšciai, Lithuania

Photo: Mart Sepp
Photo: Mart Sepp

Äge festival, väärt bändid, kena riik ja head inimesed – Devistone @ Anykščiai (16-19 juuli). Esinejate listist olid silmapaistvaimad nimed Marduk, Katatonia, Lost Society, Kataklysm, Radio Moscow ja The Vintage Caravan. Eesti lippu hoidis kõrgel Goresoerd.

Festivali korralduse ja tegelusprogrammi kohta ainult kiidusõnad. Isegi kohalikku keelt mittekõnelejale oli tegemist – vaatamist küllaga. Asukoht tiba sarnane kodusele HRL-ile … oli jõgi, oli kerge mägi, lähedal kalmistu jne. Eripäraks asjaolu et festivaliala ja telkla ei olnud eraldatud, mistõttu oma “kraam” olid loomulikult keelatud. Samas oli söök ja jook hiljuti euroga liitunud riigile omaselt üliodav. Valvega autoparkla eest 5+. Täpset külastajate arvu ei tea, aga jutt käis et 4000-5000 kanti.

Muusikalistest elamustest niipalju, et sügavaima mulje jätsid Radio Moscow, Lost Society (yep, külmad põhjamaalased) ja Kataklysm (raw power). The Vintage Caravan oli hea, aga kontserdi kestel sära kuidagi tuhmus võrreldes stardienergiaga. Maybeshewill oli samuti hea, aga oleks tiba rohkem keskendumist tahtnud. Sobiks Tapperisse, kuigi saali see vast täis ei too. Sala “like” Motoramale. Oi kuidas reisiklaaslased mind selle eest norisid. No aga hea oli ju? Kontinuum oli hea, aga lives jäi veel kuidagi nõrgaks. Ootasin rohkemat. Greenleaf oli laval superüllatus vs see mis emotsiooni plaadilt kuulates oli jätnud. Planet Of Zeus’iga sama jutt, laval super. Katatonia, teada hea. Striker pakkus samuti rohkemat kui eelnevalt oodata julges.

Pikk sõit ja vähene öörahu tegid reisikilomeetrid eriti piinarikkaks autojuhile. Seepärast ka pildimaterjal seekord tiba hiljem. Kas soovitan Devilstone festivali sõbrale – JAH (10 punkti).

Andrese meenutused American Beauty Car Show’lt

Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Tekst: Andres Arendi

Idülliline kuurortlinn Haapsalu on mind alati võlunud oma vanalinna, pisikeste puumajade, rannapromenaadi ja piiskopilinnusega. Viimastel aastatel olen korduvalt pere ning sõpradega siia sõitnud, et nautida Augustibluusi ja kolada põnnidega linnas ringi. Möödunud nädalavahetusel ei istunud ma aga ei Tchaikovski pingil ega turninud Aafrika rannas. Samuti ei luusinud me vanas vaksalis akustilisel kontserdil ega külastanud proua Wiklandi imedemaad. Möödunud reedel-laupäeval käisin ma Radikaribi linnas.

Haapsalu võõrustas juba 15. korda toimuvat American Beauty Car Show’d. See on ikka suhteliselt sürr kogemus kui nõnda pisikesele alale koduvabariigis on paariks päevaks koondunud tohutu hulk eelmisel sajandil ehitatud ameerika päritolu masinaid – klassikud, customid, hot rodid, muskelautod, truckid, vanid, kiirendus- ja sportautod. Kõik need korda tehtud ja säravaks poleeritud Fordid, Chevyd, Chryslerid, Buickid, Dodged, Mercuryd, Lincolnid, Cadillacid, Plymouthid, Pontiacid (sekka üks brittide Rolls Royce). Kümnete ja kümnete kaupa erinevaid legendaarseid mudeleid, mitmekümned seismas linnusehoovis žüriile ja publikule hindamiseks, osad pargitud linnuse taha kinnisele laagrialale telkide vahele ja paljud peatunud linnatänavail, platsidel ja hoovisoppides. Lihtsalt istud Müüriääre kohviku ees pingil, lased päikesel oma nägu paitada ja jälgid katkematu vooluna möödakruiisivaid ja madalatel pööretel tiksuvaid neljarattalisi asfaldilaevu, autoraadiotest kõlamas eelmise sajandi esimese poole muusikapalad, mis viivad sind otsekui teise ajastusse. Aeg-ajalt lõhestab rahulikumat liiklusmüra mõni kõvem mootorimöiratus, kostub pikemat kummivilinat ja taevasse tõuseb valget kummisuitsu. Seal põletab sohver oma iluduse rehve.

Lisaks silmailule pakub see festival ka korralikku muusikaprogrammi. Selleaastasest lineup’ist tõstan esile artistid nagu DEE SNIDER (usa), ZIGGY WILD (est) ja STEVE’N’SEAGULLS (fin). Legendaarne Twisted Sisters’i ninamees tiris oma sooloprojektiga reedeõhtuses hämaruses tasase eestlase ikka korralikult käima. Vähemalt selles lavaesises tsoonis, kuhu meie oma pundiga maandusime. Tänaseks juba 60-aastane taat (kui nii sobib selle füüsiliselt heas vormis vitaalse rokkari kohta öelda) tuuseldas laval ringi nagu ennemuiste, blondid lokid lehvimas ja kaubamärgiks saanud roosa statiiv pihus. Autentselt esitatud kõrvaussid We’re Not Gonna Take it ja I Wanna Rock puurivad mu peas tänaseni

Peale esimese päeva kontserdiprogrammi ametlikku lõppu linnusehoovil teleporteerusime teisele poole müüri, kohta nimega APTEK. See Karja tänavalt kahe maja vahelt sissepääsetav kontserdipaik (mis kirjeldab end kui meeleolukat raviasutus hingele ja ihule, kus retseptuuris rikkalik joogivalik ja tervendav muusika) on suutnud varemgi suurürituste ajal oma alternatiivse programmiga üllatusi pakkuda. Sel korral oli menüüs kodumaine ZIGGY WILD. See vanakooli soundiga rokkbänd oma karismaatilise ning lopsaka frisuuriga naislauljatariga sobis tol õhtul sumedalt valgustatud lossimüüri jalamile nagu võisilm kuuma pudru palgele. Lisapunktid lähevad tontlikule varjuteatrile müürifassaadil.

Kuna meie pundi baaslaager jäi kesklinnast veidike välja mere äärde, siis koduteel jõudsime jätkata oma Hellfestil alanud sukeldumise teooriakursust, mille tulemusena on minu sõnavaras nüüd terminid nagu „lämmastikunarkoos“, „ujuv töökoda“ ja „teejoomine Egiptuse moodi“. Laagriplatsil moodustasime traditsioonilise energiaringi ning analüüsisime läbi päeva õnnestumised ja altminekud. Loomulikult panime kokku ka uue valitsuse ja pakkusime Kreeka kriisile parima lahenduse Enne magamaminekut tegin veel viimase kontrollringi rannaroostikus, saatsin head soovid kagusuunas Võrumaale (oma suvitavale pesakonnale) ja edelasse Ruhnu poole (ekskolleegidele, kes seal folkloori kogusid), keerasin päikesetõusujärgse lindude kakofoonia veidi vaiksemaks ja kerisin tuttu.

Kuna teise päeva muusikaline menüü pakkus hõrgutisi alles päeva teises pooles, siis leidsime enne seda taas piisavalt aega koguda endasse seda Radikaribi linna feelingut kogu oma oma toreduses. Sõber Mart püüdis selle kõik ka kaameratoru sisse ja tema lahkel loal jagan neid efektseid digitaliseeritud mälupilte siinsamas postituse juures.

Kindlasti teate te Steven Seagal’i – võitluskunstide eksperti ja filminäitlejat, kelle esinemine bluusmuusikuna poliitiliseks pööratud põhjustel eelmisel aastal Haapsalus tühistati. Aga STEVE’N’SEAGULLS’i? Nad ei oska aikido’d, pole pääsenud filmilinale ega sõbrusta Putiniga, kuid meelelahutamisega tulevad toime suurepäraselt. Viis põhjanaabrit – Remmel, Kaalinen, Puikkonen, Hermann ja Wild Till Hiltunen – keevitavad tuntud rokiklassikat (Metallica, Iron Maiden, AC/DC, Dio, Guns’n’Roses, Pantera, Led Zeppelin) karges folgivõtmes bandžo, mandoliini, akordioni, naturaalkitarri, kontrabassi, casio-klaveri ja trummidega. Kogu selle assortii punktiks sai Steppenwolfi „Born To Be Wild“, kus Hiltunen (üks bändi koloriitsematest kujudest) jõudis sõtkuda sünti, puhuda flööti kui ka venitada lõõtsa. Annan tugeva ostusoovituse kollektiivi plaadile kui ka livedele, kui nad veelkord siiakanti peaksid sattuma.

Järgmiste kodumaiste artistide – Super Hot Cosmos Blues Band ja Metsatöll – kohta ei oska siinkohal midagi pikemalt kirjutada. Toredad poisid teevad toredat mussi, aga seekord ei suutnud nad minu tähelepanu kuigivõrd võita. Kas oli põhjus selles, et olen neid korduvalt varem näinud või minu kergematsorti väsimuses või muudes energialeketes, kuid otsustasin hoopistükkis keha kinnitada. Uputasin oma habeme Valge daami vanakooli kastmest ujuvasse burksi. Epic.

Teise päeva kontserdiprogrammi lõpetas THE DARKNESS, käesoleva sajandi alguses kokku tulnud britid, kelle laulja falsetti kuulsid eestlased esimest korda paar aastat tagasi Lady Gaga live warmupperina Lauluväljakul. Tänaseks lühikeseks pöetud peaga Justin Hawkins võttis laval poose justkui noor Freddie Mercury. Bänd oli kõva, mina mitte. Poole konsa pealt seadsime sammud auto poole ning törts peale keskööd võttis meid vastu vihmane Tallinn.

Lõpetuseks tänusõnad semudele, kes võtsid vaevaks onu Antale sellise toreda „all inclusive“ muusikasõbra reisipaketi kokku panna. Hommikul kontorisse astudes ei osanud ma aimatagi, et õhtul uksest väljudes sujuvalt Haapsallu festivalile satun, mind telgi ja magamiskotiga varustatakse ning priipääse kaela riputatakse. Seekord siis boonusena ka ameerika iludused ja taaskohtumine osakesega Hellfesti pundist. Kass järgmiseks väljakutseks on Joogafestival? Ah, las ta jääb sel korral. Kohtumiseni Augustibluusil.

American Beauty Car Show 2015 @ Haapsalu

Photographer Mart Sepp, contact martsepp@online.ee
Photo: Mart Sepp

Kui täna peaks autot hakkama vahetama, siis uus oleks mõni kaasaegne ameeriklane. Ausalt!

Polnud varem American Beauty Car Show’le Haapsallu sattunud ning see oli ikka tõeline silmailu mis seal avanes. Ei oodanud, et see kohapealne melu nii vägev on. Kui algselt sai Haapsallu mindud Dee Sniderit ja The Darknessi vaatama, siis seekord sai valdav osa mälupangast hoopis ameerika autodega hõivatud.

Dee etteaste oli tegelikult väga super. Täiesti uskumatu millises vormis mees on. Eks külmavõitu eestlane vajab üleskütmist, aga less talking and more music oleks ainus soov olnud. Nostalgiahoog jäi peale tulemata, hea meelega oleks veel rohkem neid vanu Twisted Sister’i hitte kuulda tahtnud. Võib-olla sai see “notsalgia” Haapsallu sõites autos koorilauluga (“We’re Not Gonna Take It”) liigselt välja lastud.

Esimese õhtu naelaks kujunes hoopis Ziggy Wild’i kontsert miskil müüriäärselt väikelaval. Ütleme nii, et bänd oli juba alustanud, aga kontsert algas kui meie kohale jõudsime ning lavaees haigutava tühimiku täitsime. Rannar poiss käis muidugi encore’i ajal ka “üleval” ära, aga see paistis rohkem pea-alaspidi jalgrattasõidu moodi välja … aga noh, surf tehtud! Pildistamise vaates minimalistlik, aga piisav valgus. Tõeliseks boonuseks tagumine lossimüür ja selle siluett. No ja muidugi hoolitses Ziggy Wild ka selle eest, et oleks midagi pildistada.

Teine päev algas super hommikusöögiga kohaliku jahisadama restoranis. Kuna neid sadamaid seal kaks kõrvuti, siis jään täpsema määratlusega jänni. Ainult meiliaadress jäi seinapealselt tahvlilt meelde – www.jahta.ee. Ma ei kujutanud ette, et Eestis võib nii head hommikusööki veel kuskil nii väikese raha eest saada .. seda nii maitse kui garneerigu vaates (pilt jäi kahjuks tegemata).

Ülejäänud osa päevast möödus peamiselt ameerika iludusi imetledes. Kuna ise näppe õliseks ei ole harjunud tegema, siis jäi üle nautida välist ilu ja neid ahhetamapanevaid detaile. Viimased oli tõeline fotograafiline väljakutse. Ei pannud tähelegi kui paar tundi ümber nende läikivate iluduste sai roomatud. Lisaks autode teemale oli teise päeva plaanis kohalike kohvikute tuur, mis lõppes nii, et kuna kõik kohad olid pidevalt puupüsti täis, siis läksime kindla peale ning teatud ootamise peale õnnestus tuttavas Müüriääre kohvikus end sisse seada. Kuna ennelõunane kook maitses seal nii hästi, siis sai ka õhtune pastaroog seal ära proovitud. Soovitame!