Kuidas ma Vana-Vigalas vargil käisin …

Nädalavahetusel toimus Vana-Vigalas järjekorras 9. Hard Rock Laager. Enda jaoks oli tegemist siiski alles neljanda sellenimelise raskemuusika festivaliga. Loodame et järgmine aasta saab ka juubelifestivali ära näha. HRL-i viisid mind huvi kontsertfotograafia ja raskemuusika vastu … loomulikult ka ilus ilm ning festivalielamus.
Ahh, et mis mõttes vargil? Üks tuttav elukutseline fotograaf (mitte minusugune asjarmastaja) korra ütles mulle, et kontsertfotograafia ei ole loominguline tegevus kuna fotograaf kasutab tulemuse saavutamiseks teiste loometööd – valgusskeemi, emotsioone, lavalisi oskusi jne. Alates sellest hetkest tunnen ma end kontserte pildistamas käies natuke nagu vargapoisina – pätsan ma ju teiste emotsioone ja valgust ning üritan lõpptulemust teistele oma tegemise pähe pakkuda. Paras pätt ikka olen.
Tulles aga nüüd tagasi festivali juurde, siis esinejate osas oli kõige suurem ootus ära näha viimasel hetkel Rotting Christ’i asendusena kohale orgunnitud norrakate Mayhem ja muidugi ka soomlaste Finntroll. Lavashow osas oli ootused üles kruvitud rockabilli punkarite Mad Sin’i suunal. Kui nüüd festivali positiivsetest üllatustest rääkida, siis nendeks olid ameeriklaste Black Cobra ja Weedeater. Mõlema puhul saab ühiseks nimetajaks “hullumeelsed” trummarid. Teab kas nad hullemad just olid kui keskmised metal bandi trummilööjad, aga erisus tuli välja nende asukohast laval. Traditsioonilise taustapositsiooni asemel olid nende puntide puhul löökriistamängijad toodud esipolaanile ning ega nad vehkimisega ka just tagasi ei hoidnud. Pakun et esimese päeva mustast materjalist tuli oma 1/3 just nende kahe bändi trummaritest. Weedeateri puhul ei saa muidugi mainimata jätta “vanaisa Arizonasest”, kes ei pidanud paljuks maha pidada ka ühe korraliku reklaamikampaania viru hundijalaveele. Kodumaistest esinejatest tooks välja Recycle Bin’i. Seda just lavalise energia poolest – väga võimas oli. Evestus ka üritas, lausa nii et tissid välkusid. Sa võid jagada rahvale tasuta nänni, kasutada kümneid kostüüme, poolpaljaid inimesi jms, aga kui endal laval seda pauerit vajaka jääb, siis ei kompenseeri seda miski. Kaugeltki ei saa öelda, et midagi halvasti oleks olnud, aga hetkel tundus et mingi osa potentsiaalist on veel kasutamata.
Teisel päeval tehti ka vangerdusi etteastetes. Sakslaste Mad Sin kolis suurelt lavalt väiksele Pasunalavale ja soomlaste Throes Of Dawn omakorda siis pealavale. Tagantjärgi väga õige otsus – Mad Sin oma showga mõjus kompaktsel laval kordi vahetumana. Soomlaste emotsionaalne ja sünge TOD kõlas aga paremini just suurel laval. Aga eks tegelik põhjus oli, et sakslased tahtsid hotellis jalka lõpuni vaadata :-). Mayhem oli midagi mida soovisin näha nime pärast. Tahtsin ära näha kes on need kurikuulsad kirikupõletajad. Ekstreeemse metalbändi kohta väga pika aja tegutsenud (alates 1984) Mayhem oli kurjem kui oodata oskasin. Ütleks et oma kirevat ajalugu väärt. Heli, valguse ning laulja kostüümidraama oli kesksuviselt hämaras öös kõhedusttekitav. Kahjuks jäi saamata hea pildisaak, aga seda väärtuslikumad olid need üksikud kaadrid. Lava oli hämar, ütleks lausa pime ning ainuke eestvalgus oli ühes positsioonis põrandalt lauljale suunatud ca 0,5m ulatusega valgusvihk.
Ahjaa, see tähelepanek veel et sel aastal oli HRL-is kuidagi rohkelt lapsi. Eks ilm oli ilus ning omalt poolt sai ka panus antud … hea kui lapsed juba varakult korraliku musikaalse põhja saavad. Mayhemini on veel aga natuke aega.

Finntroll

Üks arvamus “Kuidas ma Vana-Vigalas vargil käisin …”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s