Hellfest 2014 – põrgulik kuumus ja 150 000 tolmuahvi

Hellfest 2014

Möödunud nädavahetusel (20-22. juuni) toimus Prantsusmaal Clissoni nimelises paigas Euroopa üks suurimaid raskemuusika festivale Hellfest. Juba üheksandat korda (end. Furyfest) toimunud festival meelitas kohale ligi 150 000 fänni. Hellfestil esinesid 160 bändi seitsmel laval, peaesinejatena Iron Maiden, Aerosmith, Black Sabbath, Rob Zombie, Slayer, Deep Purple, Avenged Sevenhold, Carcass, Opeth jt.Selleaastased peamised märksõnad seoses Hellfestiga on põrgulik kuumus ja tolm. See kõik oli põhjamaisele natuurile selgelt liiast. Kui kohalikud oskavad sellises olukorras hinnata viimast kui sentimeeter varjualust ja pigem päevaseid bände vahele jätta, siis põhjamaalase eneseuhkus ei luba ju ilmale alla vanduda vaid see tuleb rohke jaheda õllega ära tasakaalustada. Loomulikult hakkas see kolmandaks päevaks tervise peale. Tolmuseid välju kasta taipasid prantslased ka alles viimasel päeval. Kõige hullem olukord valitses telgialustel lavadel – tolmuküllane saun.

Võrreldes varasema aastaga üllatati festivalikülalisi mitmete uute dekoratsioonidega, meeldejäävaim neist Hellcity, “the hellish place on earth”. Jah, keset viinamarjakasvatusi on asfalt maha pandud ja sinna ümber metsiku lääne stiilis linnake ehitatud mis muidugi sponsorite loože ja müügiputkasid täis. Ka festivaliplatsil leidis mitmed uusi vinged pilgupüüdjaid, ei puudunud ka tsirkus! Prantslased kohe oskavad selliseid žeste teha. Hellfesti firmamärgiks olev metallikunst on ahhetamapanev. Üleva meeleolu lõid juba varajasematest aastatest tuttavad öised lõkked ja kirevalt valgustatud “Kingdom Of Muscadet” metsatukk. Uue tulijana lasersilmaga vares peoplatsi valvamas.

Üks Hellfesti suureks kasvamise edutegureid on väga lai fännide baas, neid jagus igast vanusest. Eks suurus tõmbab iseenesest huvilisi, aga Hellfesti muusikaliste žanrite skaala on juba aastaid väga lai olnud. Pole just tavapärane et üksteise järge esinevad samal laval Status Quo ja Soulfly või siis Deep Purple ja Hatebreed. Seitsme lava temaatika oli jagatud vastavalt, et kahel pealaval žanrid segamini, Temple telgis peamiselt tumedatest jõududest juhitud black metal, Altari nimelises telgis death metal, Valley’s stoner ja kurvakstegev doom metal. Natuke eemalasuval Warzone nimelisel laval peamiselt punki või sarnaseid žanreid viljelevad bändid.

Inimestena on prantslastest raskemuusika fännid väga sõbralikud, mis siis et keelebarjäär on väliskülalistele aktuaalne probleem. Kusjuures kohaliku publiku osakaal oli võrreldes teiste suurte festivalidega väga kõrge. Üks uus õppetund prantslaste kohta sai ka omandatud – neile meeldib kangesti järjekorras seista, no lihtsalt meeldib. Kui kõrvuti on kaks järjekorda ja üks on poole pikem, siis läheb prantslane pikemasse. Kui siis uurid, et milles on järjekordade erinevus, miks kõik teise lähevad, siis ega keegi ei tea. Prantslased lihtsalt ei oska teeninduspeak’e hallata, selle asemel naudivad nad aega iga kliendiga pikemalt lobisedes, ühiste naljade üle naerdes ja tuttava tervise kohta pärides. Iseenesest mõnus, aga nõukogude järjekorrakultuuri mäletavale kodanikule tiba ärritav.

Öine pealava ehk telklaager sai puupüsti täis paari tunniga peale avamist. Veel paar tundi ja telklaagri vahekäigud hakkasid täituma, siis telklaagri väline lähiümbrus. Ja hommikul telgist välja tulles avastasid et Sinu telgi sissepääsu ette olid mahtunud veel kaks telki. Isiklikku ruumi hindavale tegelasele oli ainus viis enda ümber pool meetrikest vaba ruumi saada kui minna lihtsalt oma telki. Korraldajatepoolse vimka pärast tuli telklaagisse pääsemiseks kogu oma varustus kanda üle autotee ehitatud ajutise trepi, karm katsumus neile kes oli juba väravas vägijookidega liialdanud või varustusega liialdanud. Teiseks päevaks olid treppidel käitumist pandud kaks turvameest kontrollima ja õnneks suurimaid trepiõnnetusi tähele ei pannud. Telklaagisse endasse aga turvamehi ei jagunud ja seepärast toimus seal öösiti igasuguseid huvitavaid ettevõtmisi. Suurematest vargustest ei olnud sel aastal kuulda, küll aga toimusid öösiti traditsioonilised poekäru võitlusturniirid.

Igale festivalikülastajale on püha eesmärk soetada endale merch’i ehk meeneid. Kes särgi, kes pusa ja kes lapsele käpiknuku … igaüks haarab üldjuhul endale midagi kaasa. Kui möödunud aasta Hellfesti särke sai veel selle aasta maikuus veebipoest tellida, siis 2014 aasta populaarsemad meened müüdi sisuliselt esimese päevaga läbi.

Traditsiooniliselt on selliste sündmuste järelkajas oluliseks teemaks toitlustus, mis Hellfestil on viimastel aastatel väga vaheldusrikas ja hästi korraldatud olnud. Kogu toitlustus on koondatud ühte linnakusse ning üks väheseid kohti kus järjekorrad olid talutavad. Tõsi, austreid ei leidnud ka see aasta. Suuremate ostusoovidega klientide tarbeks oli avatud ka linna supermarketid, kes oma välimuse ja kaubavaliku festivalikohaseks olid muutnud.

Hellfest on koos Saksamaal toimuva Wacken Open Air’iga ühed Euroopa suurimad raskemuusika festivalid. Kumb on siis suurem? Wacken teatab ca 80 000 külastajast ja Hellfest 150 000. Trikk on et sakslased loevad kolmepäevapääsmeid, prantslased aga igapäevaseid külastajaid. Ülimat populaarsust naudivad mõlemad festivalid, sest pääsmed on juba mitu aastat kuid ja kuid ette välja müüdud. Kui sakslased on viimaste aastatega selgelt festivali kasvule piiri ette tõmmanud ja mõtlevad külastaja mugavusele, siis prantslased on leidnud viise kuidas samale alale aina rohkem inimesi ära mahutada. Lõpptulemuseks oli sel aastal selge ülerahvastatus nii festivalialal kui telklaagris. Kui Sa polnud tunde varem platsis, siis pidid oma peaesinejatest iidoleid väga kaugelt jälgima. Teine miinus asja juures oli sellisel juhul teistel lavadelt läbikostuv heli.

Hellfest on arenev ja piire kompav festival. Ta suudab Sind pidevalt millegi ägedaga üllatada. Wacken on kindla peale minek, turvaline õhustik ja parim korraldus .. kui vaid piletit õnnestub hankida. Mõlemale festivalile korraldab kes teab juba mitmendat aastat mõistliku hinna eest reise ka kodumaine MetalTravel reisiagentuur.


Reisiseltskond:


Kui nüüd musikaalsetest elamustest rääkida, siis personaalselt äranähtud bändide list oli järgmine: Caspian, Satan, Toxic Holocaust, Royal Thunder, Therapy?, Kadavar, Kylesa, Death To All, Iron Maiden, Rob Zombie, Electric Wizard, Subrosa, Witch Mountain, Skyclad, Acid King, Status Quo, Clutch, Monster Magnet, Against Me, Gorgoroth, Aerosmith, Carcass, In Solitude, Zodiac, Crowbar, Powerwolf, Alter Bridge, House Of Broken Promises, Misfits, Solstafir, Spirit Caravan, Deep Purple, Flogging Molly, Black Sabbath. Tiba põhjalikumast ärakuulamisest rääkides (rohkem kui pildistamiseks mahti anti), siis see nimekiri on muidugi oluliselt lühem. Kahjuks ei õnnestunud ka sel aastal headline’reid pildistada, see privileeg oli broneeritud kohalikule trükimeediale ja rahvusvahelistele muusikaajakirjadele.

Peamiselt sai aega veedetud The Valley telgis ehk doomi-stoneri bände jälgides. Toxic Holocaust (5) pealaval oli täiskomplektina tiba pettumus. Ei kõla see ühe kidraga andmine suurel laval piisavalt kaasakiskuvalt. Imelik oli kolmeliikmelist bändi nii suurel tühjal laval näha, vennad olid justkui tülis omavahel .. nii kaugel toimetasid üksteisest. Doomi viljelev Royal Thunder (8) The Valley laval oli üks värskendav avastus, keda varem ei teadnud ning kes lavalt tänu heale naisvokaalile silma jäi. Hiljem õnnestus Extreme Marketist ka nende CVI nimeline album hankida. Bluus-doom-stoner-psühhedeelilist rokki mängiv Kadavar (9) oli üks isiklikult oodatuimaid esinejaid ja ainuke mis nende puhul kripeldama jäi oli et lõpuni ei saanud neid vaadata. Koos esimeste riffide kõlamisega tundsid end ajas oma 30a tagasi viiduna … nii helis kui pildis. Väga „viis“ etteaste, nii mõnigi meie reisiseltskonnast avastas enda jaoks Kadavari. Eelmine aasta Leedus Devilstone festivalil sai neid ka nähtud ja siis jätsid veelgi parema mulje, kuidagi kodusem olek oli. Olen Kylesat (7) seni ignoreerinud, plaadilt (Spotify’st täpsemalt) ei ole asi lihtsalt piisavalt atraktiivselt kõlanud minu jaoks. Live pani aga kulmu kergitama ning möödunud aasta Ultraviolet album sai telefoni laaditud. Death To All (7) ehk Chuck Shuldineri bändi Death tribüütprojekt paistis stiilile kohaselt laval staatiliselt aga kõlas fantastiliselt … Leprosy pani judinad mööda selga jooksma. Pole küll elusast peast Chucki näinud, aga piltide pealt on laulma/kitarri mängima palgatud Max Phelpsiga sarnasus täitsa olemas ning hääle poolest vaat et äravahetamiseni. Rob Zombie (6) jäi nõrgaks. Lava oli tõsine üles ehitatud, Rob võimles ja ropendas kuis jäksas, John5 vahetas maske/kostüüme pea iga laulu takka, aga ei köida see looming väga peale The Sinister Urge albumit enam. Heli oli nadi kuna sai kaugemalt kuulatud + zombi naljad ei ole päevavalgel tõsiseltvõetavad. Hämar siseruumi kontsert oleks ehk teisiti mõjunud. Iron Maiden tegi kahetunnise seti koos tulede ja viledega .. kõik nagu peab, ainult Bruce kõlas väsinult ja kitarrisoolod tundusid jube pikad. Ka parimad väsivad pidevast tuuritamisest? Kuna lähemale enam ei mahtunud trügima, siis sarnane probleem Rob Zombiga – kaugelt heli väga halb ja teised lavad lõid läbi.

Teine päev algas jälle The Valley laval doom-sludge metalit viljeleva US pundi Subrosaga (6), kelle elektriviiuleid taltsutavad näitsikud tõmbasid rahva korralikult käima. Edasi algasid samaaegsete esinemiste valikud. Doomi spetsialistid soovitasid Witch Mountaini (5) minna kuulama, prantslasest Metal Stormi žurnalist palus Skycladi pilte. Sebastian oli sõna otseses mõttes hullunud Skycladist. Jõudsin mõlemalt läbi joosta ja kuigi hing kiskus rohkem nõiamäe poole, siis lives jättis see üsna külmaks. Folgi sugemetaga Skyclad (8) seevastu oli väga hea. Möllu jagus lavale ja selle ette. Miks nad ainult black metali telgis mängisid? Ju siis sisaldas nende etteaste mingid sugessiivset tumedat sõnumit. Teise päeva kõige pikemalt jälgitud esineja oli ka endale ootamatult Status Quo (9). Kolm kitarri teevad live kontserdi ikka kordi nauditavamaks. Eks Ta üks hittide paraad oli ja paganama kaasakiskuv igatahes. Kogu plats lõi kõva tantsu kuni tagaridadeni välja. 40a kogemust ikka. Järgmine pikem peatuskoht oli Clutch’i (9) lavaesine. Eelmine aasta jäi nende esinemine Hellfestil viimasel hetkel ära kuid seekordne katse neid näha õnnestus. Clutch eristus The Valley telgi enamikest esinejatest oma frontman’i Neil Falloni lavalise hüperaktiivsusega .. ok, need teised olid valdavalt doomi esitavad bändid. Igatahes läks laval toimuv rahvale peale, sest möll oli kõva ning crowd-surfarereid tuli lava poole nii kummipaatites kui printsessi kostüümides. Mõnusalt selgekslööv energialaks ühel kuumal päeval. Monster Magnet (7) tegi hea etteaste, Powertrip pani rahva hulluma ja kaasa laulma. Aerosmithi ajaks polnud lootustki ilma suure trügimiseta mõistlikku kuulamisraadiusesse jõuda .. Dream On, hitid igatahes kostusid. Päeva lõpetas minu jaoks The Altar laval Carcass (9) ja kõva pauguga lõpetas. Väga hea heli ning peamiselt kahe viimase plaadi isiklikud lemmikud tulid ka kõik ära. Kahjuks sai jõud enne lõppu otsa ning tuli käituda Jeff Walkeri õpetussõnade kohaselt – have a party or fuck off!

Kolmas päev algas kompromissidega .. pingsalt oodatud Blues Pills ja Scorpion Child jäid järgmisteks kordadeks. Hommikuõlle järgselt sai teise pealava juude In Solitude (4) kuulama mindud .. no mitte midagi ei leidnud siin enda jaoks (sügav isiklik probleem), ei musikaalselt ega silmale. Oleks võinud veel telklaagris mõned õlled teha selle asemel. Järgmiseks Crowbar (6) pealaval. Kolm paigalenaelutatud “vanameest” teevad head sludge metalit, nagu ketassaag oleks käima tõmmatud tunniks ajaks. Ainuke mure, et keegi ei taibanud vahepeal ühtlaselt podisevalt pöördeid reguleerida. Pealavale ebatraditsiooniliselt liiga monotoonselt kõlas (ja näis) Crowbar. Jälle tagasi teise pealava juurde kus astus üles heavy-power metalit mängiv Powerwolf (8). Meestel puha kostüümed seljas ja meik tehtud .. muusika power metalile omaselt meloodiline ja kaasakiskuv. Väga hea lives, eriti peale kahte eelmist esinejat. House Of Broken Promises (7) meenutas eelmise päeva Clutchi esinemist. Kaasakiskuv stoner ja lahedad tüübid kes silmnähtavalt nautisid seda mida tegid. Warzone’s hakkas Misfits (6) end valmis sättima. Jerry Only kannab Misfitsi välimust, 60 min vahetpidamata popuriina uuemaid lugusid ja vanu hitte. Olles eelmisel Hellfestil näinud ka Danzigi esinemist, kus ka Misfitsi aegseid hitte esitati, siis julgen väita et Misfitsi hing lahkus aga koos Glenniga. Üks korralik punk möll oli. Edasi tuli isiklikult oodatuim etteaste – islandlaste Solstafir (10). Kõik oli 10+ kuni lava ees sai olla. Avaloo “Ljos i Stormi” intro helid tõid judinad seljale. Kahjuks kadus kogu eufooria lavast eemal olles, kus paljukirutud kõrvallavad hakkasid läbi kostma. No ja krt, kes teeb sama telgi teisel laval kidra saundchecki kui Solstafiri laadne esineja Sind teise dimensiooni parajasti transpordib. Sellegipoolest 10 punkti. Lavashow oli ok ja mehed ise ehedad. Päeva üheks naelaks kujunes Warzone päeva peaesineja Flogging Molly (10). Selline iiri punk-polka-tantsumuusika on vast iga festari edutegur. Plats oli puupüsi täis ja iga kui viimane punkar vihtus Drunken Lullabies järgi polkat tantsida. Flogging Molly võiks oma otsaga kunagi ka Eestisse sattuda. Ahjaa .. pealaval esines peale seda miski vanem härra oma usukultuse bändiga. Täpselt selline emotsioon oli peale Flogging Molly Black Sabbathi (8) esinemisele jõudes. Tegelt oli kõi tip-top, heli ok .. hitid ok. Kui oleks ainult lähemale jäksanud trügida. Jätsime ruumi suurematele fännidele. Opethi ajaks sai jäks otsa.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s