Photographer Mart Sepp

Andrese meenutused American Beauty Car Show’lt

Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Tekst: Andres Arendi

Idülliline kuurortlinn Haapsalu on mind alati võlunud oma vanalinna, pisikeste puumajade, rannapromenaadi ja piiskopilinnusega. Viimastel aastatel olen korduvalt pere ning sõpradega siia sõitnud, et nautida Augustibluusi ja kolada põnnidega linnas ringi. Möödunud nädalavahetusel ei istunud ma aga ei Tchaikovski pingil ega turninud Aafrika rannas. Samuti ei luusinud me vanas vaksalis akustilisel kontserdil ega külastanud proua Wiklandi imedemaad. Möödunud reedel-laupäeval käisin ma Radikaribi linnas.

Haapsalu võõrustas juba 15. korda toimuvat American Beauty Car Show’d. See on ikka suhteliselt sürr kogemus kui nõnda pisikesele alale koduvabariigis on paariks päevaks koondunud tohutu hulk eelmisel sajandil ehitatud ameerika päritolu masinaid – klassikud, customid, hot rodid, muskelautod, truckid, vanid, kiirendus- ja sportautod. Kõik need korda tehtud ja säravaks poleeritud Fordid, Chevyd, Chryslerid, Buickid, Dodged, Mercuryd, Lincolnid, Cadillacid, Plymouthid, Pontiacid (sekka üks brittide Rolls Royce). Kümnete ja kümnete kaupa erinevaid legendaarseid mudeleid, mitmekümned seismas linnusehoovis žüriile ja publikule hindamiseks, osad pargitud linnuse taha kinnisele laagrialale telkide vahele ja paljud peatunud linnatänavail, platsidel ja hoovisoppides. Lihtsalt istud Müüriääre kohviku ees pingil, lased päikesel oma nägu paitada ja jälgid katkematu vooluna möödakruiisivaid ja madalatel pööretel tiksuvaid neljarattalisi asfaldilaevu, autoraadiotest kõlamas eelmise sajandi esimese poole muusikapalad, mis viivad sind otsekui teise ajastusse. Aeg-ajalt lõhestab rahulikumat liiklusmüra mõni kõvem mootorimöiratus, kostub pikemat kummivilinat ja taevasse tõuseb valget kummisuitsu. Seal põletab sohver oma iluduse rehve.

Lisaks silmailule pakub see festival ka korralikku muusikaprogrammi. Selleaastasest lineup’ist tõstan esile artistid nagu DEE SNIDER (usa), ZIGGY WILD (est) ja STEVE’N’SEAGULLS (fin). Legendaarne Twisted Sisters’i ninamees tiris oma sooloprojektiga reedeõhtuses hämaruses tasase eestlase ikka korralikult käima. Vähemalt selles lavaesises tsoonis, kuhu meie oma pundiga maandusime. Tänaseks juba 60-aastane taat (kui nii sobib selle füüsiliselt heas vormis vitaalse rokkari kohta öelda) tuuseldas laval ringi nagu ennemuiste, blondid lokid lehvimas ja kaubamärgiks saanud roosa statiiv pihus. Autentselt esitatud kõrvaussid We’re Not Gonna Take it ja I Wanna Rock puurivad mu peas tänaseni

Peale esimese päeva kontserdiprogrammi ametlikku lõppu linnusehoovil teleporteerusime teisele poole müüri, kohta nimega APTEK. See Karja tänavalt kahe maja vahelt sissepääsetav kontserdipaik (mis kirjeldab end kui meeleolukat raviasutus hingele ja ihule, kus retseptuuris rikkalik joogivalik ja tervendav muusika) on suutnud varemgi suurürituste ajal oma alternatiivse programmiga üllatusi pakkuda. Sel korral oli menüüs kodumaine ZIGGY WILD. See vanakooli soundiga rokkbänd oma karismaatilise ning lopsaka frisuuriga naislauljatariga sobis tol õhtul sumedalt valgustatud lossimüüri jalamile nagu võisilm kuuma pudru palgele. Lisapunktid lähevad tontlikule varjuteatrile müürifassaadil.

Kuna meie pundi baaslaager jäi kesklinnast veidike välja mere äärde, siis koduteel jõudsime jätkata oma Hellfestil alanud sukeldumise teooriakursust, mille tulemusena on minu sõnavaras nüüd terminid nagu „lämmastikunarkoos“, „ujuv töökoda“ ja „teejoomine Egiptuse moodi“. Laagriplatsil moodustasime traditsioonilise energiaringi ning analüüsisime läbi päeva õnnestumised ja altminekud. Loomulikult panime kokku ka uue valitsuse ja pakkusime Kreeka kriisile parima lahenduse Enne magamaminekut tegin veel viimase kontrollringi rannaroostikus, saatsin head soovid kagusuunas Võrumaale (oma suvitavale pesakonnale) ja edelasse Ruhnu poole (ekskolleegidele, kes seal folkloori kogusid), keerasin päikesetõusujärgse lindude kakofoonia veidi vaiksemaks ja kerisin tuttu.

Kuna teise päeva muusikaline menüü pakkus hõrgutisi alles päeva teises pooles, siis leidsime enne seda taas piisavalt aega koguda endasse seda Radikaribi linna feelingut kogu oma oma toreduses. Sõber Mart püüdis selle kõik ka kaameratoru sisse ja tema lahkel loal jagan neid efektseid digitaliseeritud mälupilte siinsamas postituse juures.

Kindlasti teate te Steven Seagal’i – võitluskunstide eksperti ja filminäitlejat, kelle esinemine bluusmuusikuna poliitiliseks pööratud põhjustel eelmisel aastal Haapsalus tühistati. Aga STEVE’N’SEAGULLS’i? Nad ei oska aikido’d, pole pääsenud filmilinale ega sõbrusta Putiniga, kuid meelelahutamisega tulevad toime suurepäraselt. Viis põhjanaabrit – Remmel, Kaalinen, Puikkonen, Hermann ja Wild Till Hiltunen – keevitavad tuntud rokiklassikat (Metallica, Iron Maiden, AC/DC, Dio, Guns’n’Roses, Pantera, Led Zeppelin) karges folgivõtmes bandžo, mandoliini, akordioni, naturaalkitarri, kontrabassi, casio-klaveri ja trummidega. Kogu selle assortii punktiks sai Steppenwolfi „Born To Be Wild“, kus Hiltunen (üks bändi koloriitsematest kujudest) jõudis sõtkuda sünti, puhuda flööti kui ka venitada lõõtsa. Annan tugeva ostusoovituse kollektiivi plaadile kui ka livedele, kui nad veelkord siiakanti peaksid sattuma.

Järgmiste kodumaiste artistide – Super Hot Cosmos Blues Band ja Metsatöll – kohta ei oska siinkohal midagi pikemalt kirjutada. Toredad poisid teevad toredat mussi, aga seekord ei suutnud nad minu tähelepanu kuigivõrd võita. Kas oli põhjus selles, et olen neid korduvalt varem näinud või minu kergematsorti väsimuses või muudes energialeketes, kuid otsustasin hoopistükkis keha kinnitada. Uputasin oma habeme Valge daami vanakooli kastmest ujuvasse burksi. Epic.

Teise päeva kontserdiprogrammi lõpetas THE DARKNESS, käesoleva sajandi alguses kokku tulnud britid, kelle laulja falsetti kuulsid eestlased esimest korda paar aastat tagasi Lady Gaga live warmupperina Lauluväljakul. Tänaseks lühikeseks pöetud peaga Justin Hawkins võttis laval poose justkui noor Freddie Mercury. Bänd oli kõva, mina mitte. Poole konsa pealt seadsime sammud auto poole ning törts peale keskööd võttis meid vastu vihmane Tallinn.

Lõpetuseks tänusõnad semudele, kes võtsid vaevaks onu Antale sellise toreda „all inclusive“ muusikasõbra reisipaketi kokku panna. Hommikul kontorisse astudes ei osanud ma aimatagi, et õhtul uksest väljudes sujuvalt Haapsallu festivalile satun, mind telgi ja magamiskotiga varustatakse ning priipääse kaela riputatakse. Seekord siis boonusena ka ameerika iludused ja taaskohtumine osakesega Hellfesti pundist. Kass järgmiseks väljakutseks on Joogafestival? Ah, las ta jääb sel korral. Kohtumiseni Augustibluusil.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s