Nädalavahetusel (27-29. juuni) toimus Helsingis seitsmeteistkümnendat korda Tuska Metal Open Air festival. Raskemuusika linnafestivali külastas 24 000 fänni, peamiselt Soomest. Peaesinejateks olid sel aastal Anthrax, Dimmu Borgir, Emperor, Satyricon, Carcass ja Children Of Bodom. Kokku astusid üles 41 artisti kolmel laval. Tuska eripäraks on et kontserdid toimuvad sõna otseses mõttes Helsinki kesklinnas, mis seab korraldajatele piirangud heli valjususe ja õhtuse lõpuaja osas – etteasted läbi enne suvist päikeseloojangut. Samuti puudub festivalidele omane telklaager ja kogu lavaesine möll leiab aset asfaldiplatsil.
Tuska oli täielik kontrast nädal varem külastatud prantslaste Hellfestile. Totaalne kontroll ja sõnakuulelikus on korraldajatepoolsetesse reeglitesse sisse kirjutatud. Alkohoolseid jooke saab tarbida eraldatud alal … mis iga aastaga õnneks üha suuremaks muutub. Õlle hinna üle ei hakka enam virisemagi, isegi soomlased kurdavad selle kalliduse üle (8 EUR 0,5l KOFF, sh 1 EUR taara pant). Lavaesisel (praktikas üsna kaugeleulatuvalt) on suitsetamine keelatud. Moshpit toimub turvamehe valvsa pilgu all, kes on sõna otseses mõttes keset möllu. Circlepit’i tekkides on neid veelgi rohkem turvamas.
Ilmaga läks nii et kaks päeva oli kuivad ja mõnusa temperatuuriga festari ilmad. Kolmas päev sadas praktiliselt kogu aeg, mitte tugevalt aga piisavalt et olemine koos jaheda tuulega üsna ebamugavaks muuta.
Bändide osas oli soov ära ära näha ja kuulata Anthrax, Satyricon, Tankard, Emperor, Phil Anselmo ja Metal Church. Esimese päeva plaanikohane Phil Anselmo pani natuke õlgu kehitama. Möll oli korralik ja Phil ise hea jutuga, aga ei ole mina sellest fenomenist kahjuks aru saanud ja eks see minu probleem. Päeva peaesineja Dimmu Borgir tegi kõik nagu kavas ette nähtud – üks korralik black metal’i lavastus, ehedusest jäi vajaka. Carcass oli hea … oleks võinud valjemalt olla, Hellfestil saavutatud efekt oli parem. Päeva publiku lemmik oli oodatult Children Of Bodom ja Alexi Laiho, kes oli oma show nimeks pannud Bodom Beach Barbecue. Lavale oli veetud paar veoautot millest ühe kastis grillisid Lost Society bändiliikmed sööki ja teises oli baar. Soomlastele igatahes läks peale, kaasa arvatud meediale sest üks väheseid kordi kus photopitis oli olemine tihedam kui moshpitis. Teine päev algas minu jaoks Metal Churchiga. Soome noorte trashsi-punti Lost Society oleks tahtnud kangesti näha aga eestlane jäi loomupärasele shoppamistungile alla … elagu Itis! Metal Church sai nähtud, oli ok aga see ka kõik. Siit püssist ei paista enam uut kõva pauku tulevat. Tankard oli väga hea .. seda just kuulata või siis kaugemalt vaadata. Eks igaüks piltide pealt leiab põhjuse. Tegelikult väga vinge ja energiline etteaste. Klassikud nagu Zombie Attack ja Empty Tankard pani jala korralikult tatsuma. Teise päeva peaesineja Anthrax oli ülihea. Joey Belladonna ja Scott Ian’i duot koos nähes sai sismas rõõmu tuntud et vahepealsed kooslused nägemata jäid. Among The Living, Indians, NFL, Caught In A Mosh … krt, selle albumiga saab küll pileti “suurde nelikusse”. Kolmanda päeva isiklik peaesineja oli Satyricon, paistis et ka paljudele teistele. Vihma oli kohati nii palju, et enne kontserti tuli seda lavalt ära lükata ja kohe ojadena. Bänd ise esines ka lavasügavuses, mitte esiplaanil. Kaamera oli muidugi pärast läbi ligunenud ja pildiotsija niiskusest udune, aga pole hullu. Esituse naelaks lõppu KING, Phoenixi oleks tahtnud live’s ära näha, aga juu Siverti kohaletoomine ei mahtunud eelarvesse. Ei teagi kui palju nad seda live’s üldse esitavad? Satyr ise oli mõnusa jutuga meeldiv tegelane, nagu Phil Anselmo. Festivali peaesineja Emperor pidi tänu vihmasele ja jahedale ilmale leppima üsna kasina publikuga. Black metal wo outfit.
Live Music & Nature by Mart Sepp 