Nii, selleaastase Hellfesti reisikirjade konkursi võitja töö lisatud. Osalejaid oli meeletult ning parim töö allpoolt lisatud. Mõnusalt emotsionaalne ja lihtne lugemine Poiss Rannarilt. Minu poolt juurde illustreeriv pildimaterjal viimaselt kolmelt Hellfestilt. Alustuseks paar meeldejäänud seika viimasest aastast.
- Mõnus ajaviit oli meie igaöine möödunud päeva festari musikaalsete kogemuste jagamise juturing. Igaüks sai vaba mikrofoni ja rääkis päeva jooksul nähtud etteastetest. Välja pidi tooma suurimat elamust pakkunu ja samuti mis ootustele enim alla jäi. Päris intelligentne arutelu oli tegelikult. Elagu Hellfesti Muusikanõukogu!
- Festari rookie warning! No ei lähe circlepit’i koos rahakotiga kus 700 EUR sees, ei lähe! Selleks on turvaline locker service olemas. Päris kahju kohe kolleegist kes nii kallist kooliraha pidi tasuma.
- Jagan ka bussis kõlanud Hellfesti bändide playlisti – Esto Hellfest 2015. Kuna see aasta oli ametlik list Deezeris, aga paljud toimetavad siiski Spotify’s, siis sai selline avalik list kokku pandud.
- .. ja lõpetuseks Mati legendaarne varahommikune (kl oli 6) üleskutse – “Aga teeme ehk ühe pudeli veel enne magamaminekut?”
Hellfest 2015 – soul searching – hinge otsinguil
Kirjutas Rannar Poiss, juuni 2015
Mis asi on Hellfest? Hellfest on kolmepäevane rokkfestival, mis toimub Prantsusmaal. Pariisist edela suunas asub linn Nantes ja sellest omakorda 20km kagu suunas on väike linnake nimega Clisson, mille külje all viinamarjapõldude peal on nüüdseks peetud juba kümme Hellfesti. Jah, selle aasta (2015) festival oli järjekorras kümnes. Kokku kuus suurt lava ja muusikalised stiilid, mis katavad enamikku bändidest, kelle austajad kannavad nahka, on needitud ja tätoveeritud, kasvatavad habemeid ja pikki juukseid või on endale mõnusa harja pähe vedanud – karvased, punkarid, rässakad, duumimehed jne. Selle aasta suuremateks nimedeks osutusid Alice Cooper, Motörhead, Judas Priest, Scorpions, ZZ Top, Slash, Billy Idol, Korn, Limp Bizkit, Slipknot, Marilyn Manson, Nightwish, Arch Enemy jpt – kokku üle sajaviiekümne kollektiivi. Eelmistel aastatel on ära nähtud ka sellised suurnimed nagu Europe, Twisted Sister, Kiss, Stonesour, Iron Maiden, Aerosmith, Black Sabbath ja nii mõnigi veel, kes kohe meelde ei tule. Eesti mõistes oleks see festival võrreldav võib olla Hard Rock Laagri või praeguseks kadunud Rabarockiga, aga selle vahega, et Hellfesti külastajate arv on üle kümne korra suurem. Meeletu, meeletu loomaaed, aga selle heas tähenduses, sest eks kuulun ju minagi sellesse loomade rägastikku.
Aga, mida see reis siis tegelikult tähendab? Kui festival ise leiab aset reedest pühapäevani, siis millal ja kuidas me sinna liigume? Siiani on reisi õnnestumise eest head hoolt kandnud Metal Travel Agency. Mis omakorda tähendab seda, nagu ostaksid nädalase puhkusereisi Türki või Egiptusesse. Lennuki- ja bussipiletid on hinnas, hostelid teel sinna ja tagasi on kaetud ja festivalipiletid on ka harilikult juba seal sees. Lisaks tuleb siis ainult söömine ja joomine. Joomine selle kõige karvasemas tähenduses – kadugu mõistus, ja nii loomulikult mitmeid kordi järjest. Ja kui sa nüüd plaanid kommenteerida siia loo lõppu, et alkohol on ju paha ja väga edukalt saab pidu panna ka ilma alkoholita, siis jah, seda kõike võib teha. Aga kui lõpuks oled sina see ainuke kaine 150 000 hullunud rässaka seas, kes kõik hingavad ühte rütmi, siis võib mingil hetkel veidi üksik tunne peale tulla. Ole kaine ja käi pidudel ja kõik on hästi, aga see lugu siin räägib festivali elamusest läbi korralikult purjakil silmade. Nii et kui su sõrmed juba kisendavad anonüümse kribaja tiitli järele, siis on sul tõesti lihtsam edasi mitte lugeda. Mine nuusuta aias lilli ja naerata naabrile ning maailm ongi parem paik.
Et teel sinna ka natuke kultuuri nautida, alustame minekut juba teisipäeval. Ja selleks, et reisi hind üle mõistuse kalliks ei läheks, kasutame odavlennufirmasid. Suurem pagas on juba bussiga ette saadetud ja reisime ainult käsipagasiga. Sel korral alustame kõigepealt bussisõiduga Riiga. Hommikul kell kaheksa alustab teekonda viiskümmend karvast. On näha tuttavaid nägusid eelmistelt reisidelt, eelnevatest eluperioodidest ja on ka uusi nägusid. Kõik valmis üheks suurejooneliseks elamuseks. Loomulikult on keegi kaasa varunud ka mõned õlled, nii et ristiretk põrgu suunas võib alata.
Riiast sõidame lennukiga Saksamaale Düsseldorfi ja sealt alustame bussiga, mis meie suurema pagasiga oli juba paar päeva varem startinud, teekonda Pariisi suunas. Bussiseltskond hakkab juba vaikselt vennastuma. Ei eksisteeri väljendit: “Minu õlu!” Kõik on ühine. Ka viinad, viskid, veinid, rummid ja ginnid on ühised. Lõbusaid lugusid jagub kuni Pariisini. Ja kuigi bussijuht hoiatas, et suuremat muusikakuulamist ei toimu, oli meie seltsonnal varuks salaplaan. Meie, kes me olime juba korduvalt Hellfestil käinud, seadsime end sisse bussi tagaossa. Ja loomulikult oli meil kaasas ka oma muusikasüsteem. Selliselt ei seganud me juhti keskendumast ning saime ise juba vaikselt eelseisvaks festivaliks sisse elada, kuulates just nimelt neid bände, kes tänavu esinema olid tulemas. Ja et natukenegi aimu saada, mis bussis täpselt toimus, siis ma arvan, et mitte keegi neist karvastest polnud varem bussis näinud crowd surfi (rahva surf – inimest kantakse edasi kätel üle peade, nii et tekib lainelaudurile sarnane vaatepilt. Ainult surfamine ei leia aset mitte vee peal, vaid inimeste kätel. Enim kohtab seda suurematel kontsertitel, kus inimesed publikus lasevad ennast tagantpoolt lava ette kanda). Meie muusikamasin hakkas mängima Billy Idoli lugu “Dancing With Myself”, mille peale hüüti kui ühest suust: “Poiss tantsima!” Poiss, see olen mina. Juba ma olingi vahekäigus püsti ning hullumas. Ülejäänud kõik plaksutamas ja kaasa elamas. Siis viskasin ma kaks kukerpalli pinkide vahel asuval põrandal ja olles jõudnud bussi keskosasse, hüüdsin kõva häälega: “Crowd Surf!” Peale pisukest arupärimist sukeldusin inimeste poole, kes pinkidel istusid. Selliselt kandsid nad mind mahapillamata üle oma peade tagasi bussi tagaossa potsti oma kohale. Uus õlle kätte ja sõit lõbusas meeleolus jätkus. Pean muidugi tunnistama, et tegu oli ka minu enda esimese crowd surfiga. Aga tehtud ta sai ja valmisolek suuremaks surfiks oligi kinnitatud.
Pariisi äärelinna ööbima jõudsime võrdlemisi hilja, mis loomulikult ei takistanud osadel tiksumist varajaste hommikutundideni. Aga hommikusöök oli juba pool üheksa ja terve päev Pariisis ootas, nii et vastavalt oma võimekusele kustusime ükshaaval valgete linade vahele.
Hostel paiknes sel korral kenasti kaubanduskeskuse ja rongijaama vahel, nii et infrastruktuuriga probleeme ei tekkinud. Kes soovisid lisaks hommikusaiakesele veel midagi hamba alla, said seda kõrval asuvast keskusest. Õlu (mõtlesin ära tähistada enamik kohti, kus tuli meelde, et me jälle uue humalavee avasime, sõnaga ÕLU, siis endalgi toredam jälgida). Pariisi kesklinna kohalejõudmise eest hoolitsesid rongid, mis väljusid iga viieteistkümne minuti tagant. Sõit kestis umbes kolmkümmend minutit ja kui me maa-alustest metroourgudest välja ronisime, olimegi täpselt kesklinnas. Õlu. Aga mida siis sel aastal külastada? Siiani on juba põhilised huvipunktid käidud. Ainuke, mis veel tänase päevani vastu on punnitanud on Louvre ja Mona Lisa. Eks seame siis ühiselt mõtte sinnapoole, käies tee peal läbi veel mõnest kohast, mis meelel mõlkus. Õlu. Kuid peale mõnetunnist trampimist läks kõht tühjaks. Söögi- ja joogipaus! Õlu. Ja olles nüüd kõhu korralikult täis söönud, ei tundunud Mona Lisa enam üldsegi ahvatlev. Pigem kiskus ühe siesta poole Eiffeli torni all, kuigi olime pikalt enne kokku leppinud, et sel aastal seal vedelemist ei tee, aga mis seal ikka – poest läbi, õlled kaasa ja kuulsa torni jalamile muru peale päikest võtma.
Nii naljakas kui see ka ei tundu, siis tornis ma veel käinud ei olegi (ei, mitte sellepärast, et tähtsam oleks lakkuda, aga…). Midagi peab ikka soola ka jätma. Muidu käid kohe esimestel kordadel ära ja siis polegi enam sinnakanti asja. Aga just nimelt see kant ise mulle väga meeldib. Nelja-viiekordsed kõrged kivimajad, oma vildakate katusekorteritega, ümbritsetud kitsukeste kohvikutega sisustatud tänavaist. Just see kant, kus kohtab ägedaid kunstikaltsakaid. Ja ära solvu! Kindlasti soovin ka mina mõne aasta just selles piirkonnas veeta ja kunstiga tegeleda. Mis tähendab, et ka mina olen kunstikaltsakas. Nagu meil bussis selgus, et Heavy-mehed ongi väga sügavad. Kunagi ei tea, mis seal koore all võib peidus olla. Ja lisaks on torni pääsemiseks nii pikad järjekorrad, et las ta parem jääb. Palju rahulikum on torni all seda tsirkust pealt vaadata ja õlut juua.
Ja ega me siis ainsad pole. Mõnemeetriste vahedega on meie ümber palju sarnaseid seltskondi. Õlu. Ja tundub, et minust paremal asuvad kolm keskeas naisterahvast on hädas oma järgmise veinipudeli avamisega… Mis seal ikka. Kargan mõne sammuga nende juurde ja ilma sõnagi lausumata sirutan käed abivalmilt nende veinipudeli poole. Heh, selgus, et polegi prantslased. Räägivad rahulikult arusaadavat inglise keelt. “Näe, noormees aitab. Anna pudel talle,” lausub üks neist pudelit hoidvale naisele. “Aga ettevaatlikult, see avaja ei ole just kõige parem!” Sulaselget tõtt rääkis. Väike, kokkupandav plastikust korpusesse uputatud avaja oli juba sügavale korgi sisse keeratud, aga kork ise ei tahtnud järele anda. Ja ega see avajagi väga koos ei püsinud. Kuid peale mõningast rabistamist andis kork järgi, mis muidugi eestlaste seltskonnale väga nalja tegi. Sest ma olin pudeli juba neli ebaõnnestunud katset tagasi jalge vahele murule pannud, ise sirgete kätega korgitserist kinni hoides ja näost vägagi punane olles, karjusin avamiseks vajalikke lauseid. Kuni lõpuks korgipunn järgi andis ja veini pudel avatuks sai kuulutatud. Peale aplausi ja kummardamist ulatasin pudeli tagasi kolmele daamile, mille peale üks neist kohe küsis: “Kust te pärit olete?” Ja mina muidugi vastu, et ikka Eestist. Selle peale tegid kõik kolm väga kummalise näo. Ja kui ma ka täpsustasin, et Soome, Eesti, Läti, Leedu jne asuvad kõik siit vähe maad põhja poole, siis ega seegi neile selgust silmadesse toonud. “Meie aga oleme Ameerika Ühendriikidest, Kentuckyst. Kas sa tead, kus see asub?” Mille peale mina, ilma pikema pausita, vastasin lõbusalt: “Jaa. Teisel pool maakera!” Peale mõningast viisakusjuttu naasesin tagasi omade juurde. Ning kuna üks meie hulgast otsustas siiski torni minna, ei jäänud meil üle muud, kui päikest võtta ja õlut juua.
Umbes tunnike hiljem hakkasid meie Ameerika sõbrannad ennast kokku korjama ja minekule sättima. Ja siis järsku tulid nad otse meie juurde: “Kuulge eestlased. Te ju lähete sinna festivalile. Äkki soovite meie tekke endaga ühes võtta? Mille peal te seal siis ikka istute ja me viskame need muidu nagunii ära…” Me vaatasime võrdlemisi lollide nägudega teineteisele otsa ja siis jälle tagasi sõbrannade poole. Et mis asja nad just küsisid? Olles eelnevalt seletanud, et tegemist on korraliku rocki-peoga, kus keegi ei istu… Aga ju tulid siis vaestele idaeurooplastele abi pakkuma. Igal juhul võtsime need tekid vastu, äkki tõesti kuluvad ära, ja naersime pärast veel pikalt erinevate asjade peale, et võta-võta, sa ju Ida-Euroopast.
Õhtu hotellis möödus jällegi rahulikult õlut libistades ja maailma asju arutades. Nagu ikka. Ning järgmise päeva hommikul alustasime teekonda festivali platsi suunas. Valvas lugeja pidas kindlasti kronoloogilist päevikut ja sai aru, et festival ise algab alles järgmisel päeval. Sa ei eksi, mu kallis järjehoidja. Me sõidamegi päev varem kohale, sest telklasse pääsemine ja seal koha eest võitlemine pole naljaasi.
Sel aastal avati telkla oluliselt hiljem, mis tähendas meile loomulikult veel kiiremaid jalgu, kuna olime tunnikese niigi hiljaks jäänud. Aga mis seal siis pikalt ikka. Buss postitas meid otse festivali peaväravasse ja siis tuli sääretõstejooksuga, koos kõigi oma asjadega, läbi murda prantslaste hordidest, kes iga hinna eest mingit järjekorda soovivad moodustada. See on seal riigis üks ütlemata kummaline nähtus. Või siis küsiks ma vastupidi, et kuhu meil, eestlastel, see oskus ära kaotati? Igal juhul vana kogemus meid juba alt ei vea. Kus vähegi on prantslane pikas järjekorras, seal jagus neid ikka üle kümne sissepääsu peale, siis alati on kusagil servas saba, mis on tühi. Kui sa annad prantslasele valida, kas ta seisab sabas, kus on juba inimesi või siis hoopis kassa, kus kedagi pole, valib ta ikka selle, kus rahvast rohkem on. Kummaline. Aru me sellest ei saa, aga õppust oleme juba ammu võtnud. Alati on üks auk, kust saab ilma pikema seismiseta läbi. Ja nii me siis telkla poole spurtisime, kui piletid juba käepaeltena ümber randme kinnitatud said.
Telkla on jaotatud värvide järgi, et sa sunnik ikka natukenegi oma joobeastmes orienteeruksid. Meie seltskond, see bussi tagumine osa, baseerub alati punases laagris ehk lühidalt Red Camp. Valida on ka valge, sinise, kollase, oranži ja vist oli veel värve, aga need jäävad juba kaugemale ja kummalisel kombel osad neist ka väljapoole turvatud alasid. Aga Red Camp on meie ja seda ka muidugi sellepärast, et sealt on pääs linna, suurde kaubanduskeskusesse, kõige lähem.
Jõudes platsile, mille meist esimene oli veel viimases otsas suutnud välja võidelda, saime isegi aru, et oleks pidanud hommikul oluliselt varem sõitma hakkama. Eelnevatel aastatel on saanud rahulikult telgid ringi üles sättida, nii et telgi sissepääsud on kõik vastakuti. Kuid nüüd, olid prantslased juba ette jõudnud. Pidime rajama kerge koridori. Aga mis sellest. Suur varikatus mahtus ikkagi sinna vahele, juhuks kui vihma sajab või päike kõrvetama hakkab. Ja saimegi laagri üles (varikatus mängib olulist rolli ka platsi hoidmisel. Sest ilma selleta pargiksid teised telkijad meie loodud rahvusplatsile veel kindlasti kolm kui mitte neli telki).
Järgmine peatus poodi varusid täiendama. Õlu. Küsimus ei ole mitu õlut, vaid mitu kasti õlut me jaksame telklasse vedada. Loomulikult ka mõned snäkid jne, sest täna ju festivalialale sööma ei pääse. Kaubanduskeskust oma suuruselt võiks võib olla võrrelda Rocca Al Mare Prismaga. Ja otseloomulikult oli siiagi saba moodustatud. Inimesed seisid kahe kaupa umbes sajameetrises järjekorras, mis lookles ümber poe nurga suunaga telkla poole. Ei, me ei seisnud siingi järjekorda, sest mis selgus, sissepääsu juures oli tegelikult kaks järjekorda. Ehk siis see, kus prantslased seisid ja teine, kus ei seisnud kedagi, aga kuhu turvamehed meid kohe lahkesti juhatasid. Oleks ju võinud seal pikemaski oodata, aga poe sulgemiseni oli jäänud vähem kui pool tundi ja tagavarasid oli vaja. Ja milline õnnis vaatepilt see on, kui “Prisma” on täidetud tuhandete karvastega. Sealjuures kandsid ka kõik teenindajad Hellfesti särke. Õlled olid toodud kõik kassade lähedusse, et ei peaks rässakaid läbi piima- ja saiariiulite juhatama. Ja kui siis kusagilt poe otsast lasti kuuldavale meeletu möire, mis levis üle terve kaupluse, ühendas see kõik poes viibinud karvased kokku üheks suureks perekonnaks.
Aga me olime seal missioonil, mitte laulupeol. Käru laoti hetkega õllekaste täis ja mina suundusin sellega esimesse lühemasse kassasabasse. Teised hankisid seni veel poe pealt vajalikke tarvikuid. Ja siis padavai tagasi oma laagriplatsile. Õlu. Poest sai haaratud ka uus varikatus, kuna eelmine oma kõrges festivalieas lagunes lihtsalt ära. Ja mis saab olla parem, kui istuda rahulikult oma toolikeses, libistada õlut ja vaadata töötavat inimest. Õlu. Sel korral oli meie seas kolm uut festivalikülastajat. Ja nende eksamitööks sai loomulikult varikatus kokku panna, kuni meie rahulikult toolidel istudes juhendasime. Töö kiire ja korralik ning oligi aeg Eesti lipp heisata. Selleks olid kodumaalt kaasa toodud spetsiaalsed vardad. Ning peale nende osavat kokkuteipimist kinnitasime lipumasti varikatuse külge. Õlu. Edasine õhtu kulges õllede ja kangemate napsude saatel, kuna hämarik lajatas üle telkla kümne kraadise rõskusega. Ning jällegi vajus iga roju, vastavalt oma alkoholisisaldusele, telki koti peale. Kusjuures ei mäletagi varasemast, et telkides nii külm oleks olnud…
Aga reede hommik tervitas juba kella seitsme paiku päikesepaistega, mis muutis telgis olemise tõeliseks põrguks. Umbes kella kaheksani suutsin kuumuses vastu pidada, mis on muidugi irooniline. Võitled Hellfestil põrgukuumusega – kõlab nagu võitlus tuuleveskitega. Ja siis algas teekond põrgust välja… Selgus, et eilne promill oli ikka väga kõrgele aetud, pluss tunnike põrgukuumust, nii et liikumine kulges umbes 5cm/min. Viimati mäletan sellist vaatepilti filmist “Wall Streeti hunt”, kus peategelane, olles manustanud teatavaid tablette, ei suutnud enam jalgu alla võtta. Mõne aja möödudes olin suutnud ennast telgis ringi keerata, mis osutus õllekastide vahel muidugi peaaegu võimatuks. Seejärel urgitsesin lahti ukse lukud, mille peale veidike õhku telki valguma hakkas. Siis oli väljast kuulda kedagi lausumas: “Kuule, sa oled püsti. Vaata, kas Poiss on telgis!” Mille peale ma suutsin telgist välja sirutada vaid oma randme mõttega, et mind välja tõmmataks. Kuna hääl minu kõrist ei väljunud, siis lahkus uudishimulik kamraad vaid kinnitusega: “Jah, ta on siin ja õnneks või kahjuks üksi!” Ei jäänud midagi muud üle, kui pidi oma isiklikud jõuvarud kokku võtma ja proovima telgi lävepakust vähemalt pea üle saada. Peale mõningast ponnistust see isegi õnnestus. Kahjuks ei vajunud lävepakk maadligi kortsu, vaid jäi kenasti kõri kallale nagu marutõbine koer. Aga sellest polnud midagi, sest nüüd sain ma värsket Prantsusmaa õhku vedada otse sügavale kopsu ja umbes kümne minuti pärast suutsin ma ka püsti tõusta. “Poiss! Sa oled elus!” kõlas meie varikatuse alt esimene hääl, “Tule istu ruttu siia!” Tooli vajudes kuulsin, kuidas minu kõrval avati õlle ja küsiti: “Kas sina oled juba hommikust joonud?” ja sirutati pudel mulle nina alla. Loomulikult polnud ma jõudnud veel hommikust juua! Kogenud kulistaja teab omast käest, et oluliselt mõnusam on peale võtta. Klõm, klõm, klõm vajus esimene pool pudelitäit külma õlut minu sisse ja oli tunda, kuidas mootor minus ennast käima tõmbas. Ja ega palju ei kulunudki. Ma arvan, et veel umbes viis õlut ja siis oli mootor juba täies tööhoos. Nüüd võis hakata vaikselt sättima, et platsile minna ja natukene sööki enda sisse toppida.
Hambad pestud (Kuidas tunda juba eemalt ära südamega karvast? Ta hoiab hambaharja paigal ja rokib peaga, nii et juuksed lendavad), värsked riided selga aetud, reispassid kaasa võetud seadsime sammud festivaliplatsi suunas. Telkla ja festivaliala vahele jääb Põrgu Linna peaväljak (Hell City Square), kus on suurelt esindatud Metalmarket oma kaubitsejatega. Kaks suurt võimsat telki täis igasugust Heavy kraami: saabastest juuksekummideni, bändide märkidest nahk- ja teksatagideni, värvilistest silmaläätsedest make-up kunstnikeni, loomulikult vinüülid ja palju muud. Kui sa siiani oled pead vaevanud, et kust kohast need karvased oma kola saavad, siis just sellised sündmused on ühed põhikohad. Ja turg lokkas seal hommikust õhtuni.
Aga meie suundusime otse jumaliku festivali peasissekäiguni. Üle kahekümne meetri kõrgune gootistiilis kahe torniga kirikufassaadi meenutav sein oma uhkeldavate roosakendega, paistis juba kaugelt kätte. Kuid sissepääs on umbes. Kummaline. Ometi on seal üheksa ust, millest kirikusse siseneda, aga ikkagi olid prantslased suutnud selle ära ummistada. Ja ometi läksime ju veidi hiljem, mitte kohe alguseks… Mis seals ikka. Peale pooletunnist ootamist saimegi sisse. Ja mis oli muutunud? Meie üllatuseks oli kogu ala kaetud muruga, mitte nii nagu eelnevate aastate pidu mullasel põllul, mis tähendas kuiva ilmaga meeletut tolmu ja märja ilmaga silmini pori. Aga muru, see juba on midagi.
Ja nüüd siis tähtsad toimetused. Kõigepealt tuleb endale teha Hellfesti pangakaart ehk Cashless süsteem. Ostad ühe euro eest endale plastikkaardi ja siis laed sellele nii palju raha, kui sa parasjagu vajalikuks pead. See võimaldab platsil liikuda ilma suurema sularahata ja peaks teoreetiliselt õllesabasid kiirendama. Samuti on mugavam bändide saatel moshida, kui taskutes mündipuru ei kõlise. Kui kaart käes, suundusime õlle ja merchi letti (viimane on siis punkt, kus müüakse ametlikku festivalikola – nagu t-särgid, pusad, mütsid, kotid, märgid jne). Need käes, vaatasime söögiala üle – suur eraldatud plats ainult toidutelkidele. Ja esindatud on köögid üle terve maakera. Oled harjunud vaid Ungari guljaššiga, Itaalia pizzaga või mõne muu rahvuse terava toiduga, kaasaarvatud meremolluskid, siis seda kõike sealt saab. Portsjonite hinnad on enamasti viie ja kümne euro vahel ja kogused on mehised. Minu isklik lemmik, olles selline tavaline eestlane, jäi siiski kartuli ja kastme peale. Väiksem ports, millest minule täiesti piisas, maksiski ainult viis eurot ja sellest jagus ikka tükiks ajaks. Kogu see ettevõtmine kestis meil ligemale neli tundi, mis tähendas, et oli õige aeg minna tagasi telklasse ennast õhtusteks kontsertiteks valmis seadma.
Kuna päeval liikudes olid seljas õhemad riided ja jalavarjud, siis seda osakonda tuli veidi täiustada. Hommikused plätud ja ketsid vahetati nüüd saabaste vastu. Lühikesed püksid jäid, kuna õues on ju ikkagi suvi ja küttekehaks on üle saja tuhande inimese. Miskine pusa kulub ka marjaks ära. Aga miks saapad? Vat nüüd tuleb see hariv pool. Ütle mulle palun, kuidas sa kavatsed plätudes moshima minna? Hea küll, kui sa piirdud ainult juuste- ja näpuviskamisega kusagil tagapool. Aga mitte meie. Õhtu peaesineja on ju Slipknot ja see tõotab ikka korralikku möllu. Esiteks “Mosh pit” – lavaesine publik hakkab muusika saatel, loomulikult ka juukseid ja näppe visates, meeletult ringi põrkama. See on nagu kummituba, mille kõik seinad mitte lihtsalt ei põrka, vaid tõukavad ka tagasi. Jah, ma tean, et see näeb välja nagu ajulage vägivallatsemine ja esimestel aastatel ei julgenud ma isegi selliseid asju kaasa teha. Aga aastad pole vennad ja kogemust sai vahepeal hangitud väiksematelt lavadelt. Tegelikult on seal möllu sees väga sõbralikud inimesed, kes lasevad muusikat läbi kogu oma kehast. Ja kui keegi juhtubki kukkuma, siis kõrvalkargajad tõstavad ta kohe püsti ning möll jätkub. Järgmine oleks siis “Circle pit” – sama möll hakkab liikuma ringi ratast. Tõuklemine ja põrkamine jätkub, aga ringis. Ja selliselt on võimalik väga lihtsa vaevaga ennast lava ette sättida. Ilusad on ka vaatepildid, kus niigi kitsuke publik mõne aktiivsema moshija poolt laiali tõugatakse, hakates selliselt valmistuma suureks circle pitiks. Lava ees publikus on suur inimtühi sõõr, kuhu mahuks arvatavasti paarsada rokkijat. Ja kui bänd annab muusikaga alguse kätte, läheb kogu see ala rahvast täis ja circle pit saab hoo sisse. Kolmas moshi liik on “Wall of Death” (surmasein) – mis õnnestub harilikult kõige paremini bändi juhendamisel. Laulja jagab publiku kahte lehte laiali, nii et lava eest kuni taha otsa välja tehakse sirge tühi plats. Kaks leeri on taganenud teineteisest kümmekonna meetri kaugusele. Ja nagu ennegi, lastakse muusikalisel juhtimisel siis mõlemad pooled täie hooga jälle kokku. Seal on vigastuste oht kõige reaalsem, kuna esimeses reas olevad inimesed ei saa pidama enne, kui tagant tulijate surve raugeb. Surmaseina ei ole ma ise veel kaasa teinud ja arvatavsti kui ka teeks, siis esialgu kindlasti kolmandas või nejandas reas. Aga jaa, saapad on sellises möllus väga abiks. Sest ma arvan, et ühe bändi kontserti ajal astuti mulle jala peale ikka sadu kordi. Oleks siis ketsidega olnud, oleks varbaluud kindlasti katki saanud. Ja loomulikult ei saa me üle “Crowd surfist”. See on inimeste kandmine kätelt kätele üle rahvamassi. See liik käib rohkem publiku kohta. Esineb ka “Stage surfi”, aga seda teevad harilikult bändiliikmed, sest nagu nimigi ütleb, saab see alguse lavalt. Väiksematel kontsertitel on võimalik ka publiku seast lavale astuda ja siis rahvasse hüpata, aga Hellfestil mitte. Publiku ja lava vahe oli üle viie meetri, jättes piisavalt ruumi turvameestele crowd surfijaid maha võtta ja fotograafidel lava ees pildistada.
Ja nii me siis suundusime tagasi platsile, õllekannud täis kallatud (festivalil on enda topsid ja kannud, mis maksavad alguses ühe euro joogi hinnale lisaks, aga hiljem saad sa oma topsiga rahulikult õlle kätte. Selliselt ei teki platsile väga palju prügi. Ja kui tops liiga mustaks osutub, siis see vahetatakse joogipunktis lihtsalt uue vastu välja). Suurem eesmärk oli jõuda Slipknoti ajaks lava ette moshi alasse. Ja selleks tuli juba mitu bändi varem hakata liikuma pealava selles suunas, kuhu tahtsid jõuda. Pealavasid on tegelikult kaks. Lavad on kõrvuti ja kontsertid käivad neil korda mööda. Kui üks bänd lõpetab, siis umbes kümne minuti pärast alustab järgmisel laval juba järgmine bänd. Siis on aega eelmisel laval ülejärgmiseks esinejaks ette valmistuda. Selliselt nägime kõigepealt ära Alice Cooperi, kes tegi meeletult hea lavashow. Vana mees, aga teater käib kogu aeg. Ma ei mäletagi praegu, mitu korda ta kostüüme vahetas, aga vaatepilt oli vägev. Siis tuli Five Finger Death Punch, kellest ma enne ei teadnudki midagi, aga on nüüd kindlasti ka minu listides olemas. Ütleks kokkuvõtvalt, et sarnane nagu Limp Bizkit, aga veidi jõulisem. Siis nägime ära Judas Priesti, kes oli võrdlemisi lahja. Ta nagu üldse ei oleks tahtnud sel õhtul esineda ja oli enamik aega publiku poole seljaga. Samal ajal liikusime järjest ettepoole. Ja lõpuks olime suutnud ennast täpselt mosh piti alasse trügida. Ja tuleb au anda Slipknotile. Nad teevad ju terve kontserti maskides, mis palaval suvepäeval on ikka kunsttükk omaette. Aga neil olid ka laulude vahel kõige pikemad pausid, kui nad siis lava taga vett käisid joomas. Kuid see meid, suuri fänne, ei morjendanud. Sest ka nende lavashow on vägev. Laval on korraga kolm trummikomplekti: üks komplekt lava keskel ja teised kaks servades, mis veel omakorda olid paigutatud pöörlevatele tõstukitele. Ja mosh on nende kontserti üks põhilisi koostisosasid. Juba esimese loo ajal läks meeletu mosh pit üle mõnusaks circle pitiks. Ja niimodi ikka mitu lugu järjest. Kui me siis otsustasime veidi taganeda ja hinge tõmmata, murdus veel suurem osa rahvast moshima. Nagu vaataks jääpankade murdumist, mis üha suuremalt ja kaugemalt pragunema hakkavad ja oma elu elama lähevad. Ja loomulikult nende lugu “Jump Da Fuck Up”, mis juba kogenud kontsertikülastajale tähendab vaid üht: kogu publik istub maha ja ootab, kuni loos tuleb see õige koht, kus kõik püsti kargavad ja nagu üks organism seejärel põrkama hakkavad. Sel korral tegid nad aga kummaliselt, sest tavaliselt juhendab laulja, millal peaks istuma jne. Lugu juba käis ja see õige koht läks mööda, mille peale lava ees olnud fännid vaatasid pettunud nägudega teineteisele otsa ja istusid ikkagi maha. Ja mitte ainult fännid, kõik istusid maha. Kogu see plats istus, nagu kollektiivne näljastreik. Ja siis katkestas laulja loo, keris õige koha peale tagasi ja mängis puhtalt välja. Sest seda olid ju fännid oodanud. Olla kord osa sellest ärkamisaja moshist. Ja tulemus oli seda väärt. Kui nagu üks mees, kõik püsti kargavad ja põrkama hakkavad ning see siis edasi meeletuks circle pitiks kujuneb. Unustamatu elamus. Peale tunniajast kontserti ei olnud kehal enam ühtegi kuiva kohta. Riided läbimärjad, suundusime tagasi telklasse. Seal jätkus õhtu jälle kangemate napsidega ja päeva kokkuvõtete tegemisega.
Laupäeva hommik algas minul varakult. Juba seitsmest oli uni läinud, kuigi arvestades seda aloholikogust, mis selleks ajaks sisse oli keeratud ja eelmise õhtu moshimist, oleks võinud vabalt poole lõunani magada. Aga mina olin jõudnud oma tavalisse staadiumisse. Juues nii mitu päeva järjest ja loomulikult kõike valimatult segamini, joon ma ennast lõpuks kaineks. Organism ei võta enam alkoholi vastu (ei, ma ei oksendanud kordagi). Ja kes siin jälle järge pidas, et ma ei kirjutanud sõna ÕLU enam kuhugi, siis teile teadmiseks- alates sellest, kui me telgid püsti saime, ei olnud hetke, kus poleks õlu käes olnud. Nii et pidev õlletarbimine segatud õhtuste kangemate jookidega. Aga kuidas ma kaineks joon? See jõudis teadusliku tõestamiseni viimasel Rabarockil. Kui ma olin sirgelt mitu päeva jutti joonud ja viimasel päeval olin ainuke kaine, mida tõestasid ka politsei alkomeetrid. Teised polnud viimane päev midagi joonud ja ootasid, et nad kaineks saaks. Mina, peale kolmepäevast joomist, lõpetasin rummiga kell üks päeval ja puhusin tund aega hiljem politsei mõõdikusse selge nulli. Nad küll hoiatasid, et äkki tuleb võnkega järgi, aga ei tulnud… Veel mitu tundi hiljem puhusin mina nulli olukorras, kus teised alles lähenesid nullile. Ja mitte ainult null polnud see, mis tõestas. Enesetunne oli ka hea. Ei mingit peavalu ega pööritust, vaid nagu oleks korralikult välja maganud. Loomulikult ei läinud mina rooli, vaid me ootasime ära esimesed, kes nulli jõudsid. Aga nüüd, Hellfestil, oli käes samasugune olukord. Seda juhtus mul ka eelmistel aastatel, peale mida ma siis enam edasi ei võtnud. Aga isiklik huvi sai võitu. Kui ma nüüd kenasti kaine olen, kas mulle siis üldse enam pähe hakkab. Et sellele vastust saada, alustasin ma varakult ja tempokalt. Käisin veel enne pesemas, kuna kell ju nii vähe oli ja võis eeldada, et dušijärjekorrad pole veel pikad. Kõigest viis inimest minu ees, sain ma kenasti puhtaks ja siirdusin tagasi laagriplatsile hommikust jooma.
Sel päeval ma väga kontsertitele rõhku ei pannudki. Kuigi hommikune platsil käik tuli ikka ära teha. Pealaval oli Butcher Babies, kes sai kuulsaks sellega, et mõlemad lauljannad esinesid alati topless. Paljad pringid tissid, millel vaid peenikesed mustad teibist ristid nibude peal. Kahjuks käesoleval aastal olid nad sellest trikist loobunud, kuna kurtsid, et inimesed ei käi neid nende muusika pärast kuulamas-vaatamas. Ühesõnaga keskenduvad nüüdsest ainult muusikale. Aga mis seal salata. Nii vara hommikul pole pealava ees kunagi nii palju inimesi olnud. Eks salamisi lootsid paljud, et viimaste lugude ajal ikka tisse ka näidatakse, aga ei. Muusika, mis nad tegid, oli muidugi hea. Kaks neidu – üks sinise peaga ja teine punase peaga, nagu politseivilkurid. Sinine rögises ja punane pani lüürikat. Aga mida nad tegid, erinevalt teistest bändidest? Nad tulid viimase loo ajal rahvasse. Ei, mitte stage surfile, aga sinna ette piirde peale. Turvamehed hoidsid neid selja tagant kinni ja nii see viimane lugu siis esitati. Ja kui nad lõpetasid, oli meil võimalik neile ka patsu lüüa, kuna me olime juhuslikult selle lava külje peal, kust nad lõpuks lahkusid. Tisse küll ei näidatud, aga inimeste sekka tulemine on igati austust väärt.
Minu tolle päeva ainuke artist, kes kindlalt meelel mõlkus, oli Slash, aga ta alustas alles õhtul. Nii et põhirõhk läks õlledele. Kui ma ei eksi, siis olles kallutanud umbes kella kaheni päeval, tegin ma väikese lõunauinaku ja jätkasin siis reipal sammul. Selliselt kulus terve päev. Teised tulid ja läksid telklast, aga mina jäin. Ja väikese saladuskatte all võin ma siinkohal paljastada, mis sellise enesehävitusliku käitumise taga oli – Ma olen kolmekümneaastane noor täistööjõus mees, aga sihti pole. Mille kuradi nimel ma siin maailmas üldse rapsin? Naist ja lapsi pole, kodulaenu pole… Mille nimel? Ja ninatarkadele kohe vastu: “Ei, mitte sellepärast pole naist, et ma joon!” Lihtsalt pole leidnud seda õiget. Ja kuna ma harrastan turvaseksi, siis ei ole ka juhuslikke lapsi kuskil küla peal, kellele alimente peaks maksma. Ja ma ütlen ausalt, et olin iseendaga täiesti surnud ringi jõudnud. Mille või kelle nimel ma siin maailmas veel üldse rabelema peaksin? Ja nii ma siis otsustasin võtta sellest festivalist maksimumi, olles nii vintis kui võimalik, käies nii paljudel lemmikbändide kontsertitel kui võimalik ja moshides nii, et ihuliikmed veel nädala pärastki tunda annaksid. Ja umbes nii see ka kujunes.
Õhtupoole läksime platsile. Slash, nagu selgus, teeb enamasti uusi lugusid. Aga lõpuks tulid ikka ära: “Sweet Child O Mine” ja “Paradise City”. Edasi jõlkusin teistega kaasas, nende lemmikuid vaatama. Sai korraks isegi Warzone’i lava platsil Body Count ft Ice-T´d kuulamas käidud. Siis järgnes suurejooneline ilutulestik, mis kuulsate hittide saatel, nagu “Bohemian Rhapsody”, taevasse lennutati. Ning edasi ootasime ka Marilyn Mansoni ära. Aga ta alustas kahjuks mingite uute lugudega ja see pidu väga käima ei läinud. Kuulasime vist kolm lugu ja siis suundusime tagasi telklasse.
Istusime jällegi kangemate napsudega ja võtsime päeva kokku, kui ühtäkki… Minust jäävad maha aegluubis teised minad. Kui ma liigutan, siis ma jõuan iseendale viitega järgi. Kummaline, sellist asja pole ma küll varem näinud. Proovisin ainult kätt liigutada üles-alla ja juba see oli päris naljakas. Mul oli ühtäkki seitse kätt. Siis hakkasid ka teised märkama, et ma vehin nagu varblane nende vahel: “Mis sul viga on? Kas sa ei suuda enam paigal püsida?” olid teised üllatunud. Mille peale ma küsisin: “Kas te siis ei näe, kui palju mind on?” Ja tõusin oma kohalt püsti. See aga oli omakorda veel naljakam, sest esialgu jäi üks minust toolile istuma ja vahepealsed variandid hakkasid vaikselt minule järgnema kuni kadus ka see, kes toolil istus. Nagu vaataks ennast stopmotion kaamerast. Umbes seitse tüüpi mahtus ühte liikumisse. Ja kõige parem oli see, et need, kes minust mõneks ajaks maha jäid, helendasid kerge valge kumaga. Nii et, kui ma pead liigutasin vasakule ja paremale, joonistas nina minu näo ette valge helendava triibu. “Kas ma räägin vähemalt normaalselt? Või on see ka aegluubis?” tundsin ma uuesti huvi oma käitumise kohta. Aga selgus, et jutt oli täitsa normaalne. Ei mingeid apsakaid. Sarnane pilt oli filmis “Kõrvalnähud” (Limitless), kus peategelane tarbis tablette, millega ta sai ligipääsu oma aju kasutusele sajaprotsendiliselt. Filmi teises pooles nägi ta enda peegeldust poe aknal, mis jäi sama moodi umbes seitse tegelast tahapoole. Igati vahva uus kogemus. Ja just siis, kui mulle see film meenus, sain ma aru, et ka minu mälupilt hakkas kuidagi laienema. Mingi tohutu selgus saabus minu pähe. Ühtäkki ma teadsin täpselt – mida oma eluga edasi peale hakata. Kas see oligi see vastus, mida ma siia otsima olin tulnud? Igatahes und ei tulnud veel nii pea. Ja nõnda me siis osadega seal filosofeerisime erinevatel eluteemadel kuni kella kuueni hommikul. Elu, kui selline, sai hoopis teised mõõtmed ja nii mõnigi küsimus minu peas sai adekvaatse vastuse. Ma oleks nagu uuesti iseenda avastanud. Ja sellele järgnenud uni oli ka päris sügav. Ma nägin, et mind viidi sukelduma. Aga mitte akvalangiga, vaid hinge kinni hoides. Minu jaoks see midagi uut muidugi polnud, kuna olen nii sukeldumise kui vabasukeldumisega tegelenud. Naljakas oli aga see, et kaks tüüpi sealt samast telklast viisid mu vee alla, hoides mul üks ühelt ja teine teiselt poolt kaenla alt kinni. Ja nii me siis vajusime. Ikka sügavamale ja sügavamale. Aga nii ilusas kohas pole ma kunagi vee all käinud. Ilus läbipaistev sinine vesi ja meeletud kalaparved. Suured ja väikesed värvilised kalad minu ümber. Mul oli käes kaamera, nii et ma filmisin kogu seda vaatepilti. Olles nüüd vajunud umbes viieteistkümne meetri sügavusele, märkasin ma all korallplatoo kohal ringi ujuvaid manta raisid. Hakkasin neid filmima, kui minu sõbrad mu lahti lasid ja ise pinnale ujusid. Ma jätkasin mantade filmimist ja vajusin nende vahelt läbi alla umbes kolmekümne meetri sügavusele platoo peale. Siis üles vaadates, sain ma aru, et ma olen ju ühe hinge tõmbe pealt liiga sügaval ning proovisin hakata pinnale ujuma. Nii sügavalt pinnale ujumine ilma lestadeta on aga võrdlemisi keeruline. Ja siis tuli suur soov hingata. Tegin veel mõned kiiremad tõmbed ja ühtäkki ei pidanud enam vastu. Hingasin sügavalt kopsud täis ja järgmine hetk olin kõrge kivitrepi jalamil. See oli väga vana ja kõrge trepp. Mis seal siis ikka, tuleb üles minna. Ja peale mõningast ronimist jõudsin kohta, kus oli palju sõbralikke inimesi, kes teatasid, et nad on mind juba kaua oodanud: “Kus sa küll nii kaua olid? Me ju ammu ootame!” See oli hea koht. See oli see koht, kuhu ma pidingi jõudma. Lõpuks ometi olin ma pärale jõudnud. Ja siis ma ärkasin… Kokkuvõttes oli see väga spirituaalne kogemus ja teisalt ka naljakas. Olin tulnud Hellfestile oma hinge sügavusi otsima. Vat see on juba midagi uut ja suurt, kui nüüd tagantjärgi mõtlema hakata. Päris kõigele pole ma veel siiani pihta saanud, aga ma arvan, et igati vajalik kogemus eluks.
Hommik oli rahulik. Ei mingeid kõrvalmõjusid ja proovides oma kätt samamoodi liigutada, olid teised minad igatahes kadunud. Õlletarbimine jätkus samas rütmis, kuigi kahjuks selle päeva õhtuks rohkem mingeid nägemusi ei tekkinud.
Viimane päev oli minu põhirõhk ainult ühel bändil. Käisime ka teisi vaatamas, aga Limp Bizkit oli minu jaoks peamine. Sai teist ju lapsepõlves ikka korralikult kuulatud. Ja nii me siis sättisimegi end varakult õige lava ette. Esialgu istusime eemal ja libistasime kesvamärjukest. Kui bänd aga peale tuli, liikusime lähemale. Mõned lood kuulasime ainult hüppavate inimeste seas ja siis liikusime edasi moshijate keskele. Ning kui kontsert oli umbes poole peal, jõudis kätte minu kord. “Ma lähen üles,” ütlesin ma enda kõrval seisjatele. Andsin rahakoti ja telefoni igas juhuks käest ära, astusin sõbra kätele ja üleval ma olingi. Kummalisel kombel olin ma siis üksi. Muidu surfasid inimesed ikka mitme kaupa, aga mina olin üksi. Esialgu selili, nii et ma nägin kogu seda rahvamassi, kes kõik kuulama olid tulnud. Ikka lähemale ja lähemale lavale. Siis pöörati mind kõhuli ja turvamees, kes valmistus mind vastu võtma, astus juba piirdeaiale. Veel mõni hetk ja ma olingi tugeva turvamehe süles, kes mu siis vaikselt maha poetas. Rahvas juubeldas, bänd mängis ja ma olin seal, Limp Bizkiti palge ees. Aga juba tulid järgmised turvatöötajad, kes mind lava eest minema eskortima hakkasid. Viskasin veel tänuavalduseks ühe kukerpalli, mille peale turvad naerma purskesid ja siis mind kenasti välja juhatasid. Milline adrenaliin ja eneseületus. Sest hetk enne, kui ma üles läksin, tõmbas südame alt ikka korralikult õõnsaks. Ja vaadates praegu tagant järgi kodus selle kontserti salvestust, tuleb iga kord ärevustunne peale, kui see sama lugu mängima hakkab. Vat see on emotsioon.
Esmaspäeva hommikul ärkasime jällegi varakult, et telgid kokku pakkida ja pikale tagasisõidule vastu minna. Tee peal põikasime läbi ka Mont Saint-Michel´i saarelt. See saar on vahel rohkem poolsaare moodi saar. Asub ta umbes kuuesaja meetri kaugusel rannikust, kuid paikneb tõusude ja mõõnade alal. Kord on ta rannikuga üks, siis aga jällegi eraldiseisev saar. Kunagi vaid kiriku toimetusteks rajatud katedraal on muutunud korralikuks turismi atraktsiooniks. Saare pindala on umbes sada hektarit ja seal elab pidevalt peal ainult 50 inimest. Ajastu oma välimuselt meenutas olukorda nagu oleks Tallinna vanalinn kokku pakitud väikese kaljusaarekese peale. Kitsukesed tänavad, täidetud poodide ja restoranidega, looklevad tõusvas joones katedraali ukseni. Ja tore oli see, et ei pidanud sama teed tagasi alla tulema. Seal on kujundatud kerge ringkäik tervele saarele. Ja mis mulle, kui puidumehele, silma jäi olid vanad laastukatused. Vanimad neist olid suisa kivikildudest välja tahutud. Aga puit sellistes tingimustes, kus ookeani tuuled ja vihmad pidevalt üle käivad on ikka imetlusväärne. Kurb tõdeda, aga puiduliigile ma pihta ei saanudki. Kohati tundus nagu tiik, siis jälle tamm, aga samas olid puidukiud nagu bambusel, kuid bambusel puuduvad aastarõngad, mis siin jällegi väga hästi näha olid. Ei tea. Igal juhul tore koht mida külastada. Praehinnad algasid umbes kahekümne viiest eurost. Lihtsalt teadmiseks neile, kes sinna lähiajal plaanivad minna.
Õhtuks jõudsime jällegi kuhugi hostelisse. Siinkohal jään isegi riigi võlgu. Oli see nüüd Prantsusmaa, Holland, Belgia või Saksamaa, aga suurt vahet ei olegi. Väsimus ja uni olid kiired tulema. Ja kui me hommikul ärkasime, ootas meid ees veel bussisõit lennujaama. Sedapuhku siis Saksamaale. Ja peale paaritunnist lendu olimegi õhtul kella üheksaks kodumaal.
Väsinud, aga õnnelik, jõudsin ma koju. Jah, Eestimaa tähistas siis parasjagu jaanipäeva. Aga meie olime oma pidustustega alustanud juba eelmise nädala algul. Nii et koju ja magama tundus kõige ahvatlevam plaan. Mõned meie pundist käisid ka kuskil külasimmanil, aga mulle piisas Hellfestist. Palju uusi kogemusi, tundmusi ja nägemusi, mis tuleb nüüd vaikselt ajukurdudest lahti harutada ja enda jaoks selgeks mõtestada.
Ei saa veel kindlalt väita, et ka järgmisel aastal sinna lähen, sest Euroopas sarnaseid festivale korraldatakse palju. Samas on Hellfest juba nii koduseks saanud, et eks paistab. Seniks aga “apéro”, mis peaks kohalikus keeles tähendama “võtame” (sõnaraamatus tähistab küll jooki, mida juuakse enne lõuna- või õhtusööki), aga mida seal karjusid kohalikud hommikust õhtuni ja öö läbi. Nagu naabrite kukk, kes kogu aeg kireb, aga teab, et varsti supiks läheb. Ilusat (möödunud) jaanipäeva!
Live Music & Nature by Mart Sepp 