Super esitused Uriah Heep’ilt ja Terminaatorilt. Hoolimata pikast tegutsemisajast suudavad need kaks publikut liigutada, nii hingeliselt kui füüsiliselt. Kes nüüd kokku loeb? Kumb on rohkem Eestis kontserte käinud andmas? Kas UDO või Uriah Heep? No e-kodakondsus peaks neil vist vähemalt olema juba.
Idülliline kuurortlinn Haapsalu on mind alati võlunud oma vanalinna, pisikeste puumajade, rannapromenaadi ja piiskopilinnusega. Viimastel aastatel olen korduvalt pere ning sõpradega siia sõitnud, et nautida Augustibluusi ja kolada põnnidega linnas ringi. Möödunud nädalavahetusel ei istunud ma aga ei Tchaikovski pingil ega turninud Aafrika rannas. Samuti ei luusinud me vanas vaksalis akustilisel kontserdil ega külastanud proua Wiklandi imedemaad. Möödunud reedel-laupäeval käisin ma Radikaribi linnas.
Haapsalu võõrustas juba 15. korda toimuvat American Beauty Car Show’d. See on ikka suhteliselt sürr kogemus kui nõnda pisikesele alale koduvabariigis on paariks päevaks koondunud tohutu hulk eelmisel sajandil ehitatud ameerika päritolu masinaid – klassikud, customid, hot rodid, muskelautod, truckid, vanid, kiirendus- ja sportautod. Kõik need korda tehtud ja säravaks poleeritud Fordid, Chevyd, Chryslerid, Buickid, Dodged, Mercuryd, Lincolnid, Cadillacid, Plymouthid, Pontiacid (sekka üks brittide Rolls Royce). Kümnete ja kümnete kaupa erinevaid legendaarseid mudeleid, mitmekümned seismas linnusehoovis žüriile ja publikule hindamiseks, osad pargitud linnuse taha kinnisele laagrialale telkide vahele ja paljud peatunud linnatänavail, platsidel ja hoovisoppides. Lihtsalt istud Müüriääre kohviku ees pingil, lased päikesel oma nägu paitada ja jälgid katkematu vooluna möödakruiisivaid ja madalatel pööretel tiksuvaid neljarattalisi asfaldilaevu, autoraadiotest kõlamas eelmise sajandi esimese poole muusikapalad, mis viivad sind otsekui teise ajastusse. Aeg-ajalt lõhestab rahulikumat liiklusmüra mõni kõvem mootorimöiratus, kostub pikemat kummivilinat ja taevasse tõuseb valget kummisuitsu. Seal põletab sohver oma iluduse rehve.
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Lisaks silmailule pakub see festival ka korralikku muusikaprogrammi. Selleaastasest lineup’ist tõstan esile artistid nagu DEE SNIDER (usa), ZIGGY WILD (est) ja STEVE’N’SEAGULLS (fin). Legendaarne Twisted Sisters’i ninamees tiris oma sooloprojektiga reedeõhtuses hämaruses tasase eestlase ikka korralikult käima. Vähemalt selles lavaesises tsoonis, kuhu meie oma pundiga maandusime. Tänaseks juba 60-aastane taat (kui nii sobib selle füüsiliselt heas vormis vitaalse rokkari kohta öelda) tuuseldas laval ringi nagu ennemuiste, blondid lokid lehvimas ja kaubamärgiks saanud roosa statiiv pihus. Autentselt esitatud kõrvaussid We’re Not Gonna Take it ja I Wanna Rock puurivad mu peas tänaseni
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Peale esimese päeva kontserdiprogrammi ametlikku lõppu linnusehoovil teleporteerusime teisele poole müüri, kohta nimega APTEK. See Karja tänavalt kahe maja vahelt sissepääsetav kontserdipaik (mis kirjeldab end kui meeleolukat raviasutus hingele ja ihule, kus retseptuuris rikkalik joogivalik ja tervendav muusika) on suutnud varemgi suurürituste ajal oma alternatiivse programmiga üllatusi pakkuda. Sel korral oli menüüs kodumaine ZIGGY WILD. See vanakooli soundiga rokkbänd oma karismaatilise ning lopsaka frisuuriga naislauljatariga sobis tol õhtul sumedalt valgustatud lossimüüri jalamile nagu võisilm kuuma pudru palgele. Lisapunktid lähevad tontlikule varjuteatrile müürifassaadil.
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Kuna meie pundi baaslaager jäi kesklinnast veidike välja mere äärde, siis koduteel jõudsime jätkata oma Hellfestil alanud sukeldumise teooriakursust, mille tulemusena on minu sõnavaras nüüd terminid nagu „lämmastikunarkoos“, „ujuv töökoda“ ja „teejoomine Egiptuse moodi“. Laagriplatsil moodustasime traditsioonilise energiaringi ning analüüsisime läbi päeva õnnestumised ja altminekud. Loomulikult panime kokku ka uue valitsuse ja pakkusime Kreeka kriisile parima lahenduse Enne magamaminekut tegin veel viimase kontrollringi rannaroostikus, saatsin head soovid kagusuunas Võrumaale (oma suvitavale pesakonnale) ja edelasse Ruhnu poole (ekskolleegidele, kes seal folkloori kogusid), keerasin päikesetõusujärgse lindude kakofoonia veidi vaiksemaks ja kerisin tuttu.
Kuna teise päeva muusikaline menüü pakkus hõrgutisi alles päeva teises pooles, siis leidsime enne seda taas piisavalt aega koguda endasse seda Radikaribi linna feelingut kogu oma oma toreduses. Sõber Mart püüdis selle kõik ka kaameratoru sisse ja tema lahkel loal jagan neid efektseid digitaliseeritud mälupilte siinsamas postituse juures.
Kindlasti teate te Steven Seagal’i – võitluskunstide eksperti ja filminäitlejat, kelle esinemine bluusmuusikuna poliitiliseks pööratud põhjustel eelmisel aastal Haapsalus tühistati. Aga STEVE’N’SEAGULLS’i? Nad ei oska aikido’d, pole pääsenud filmilinale ega sõbrusta Putiniga, kuid meelelahutamisega tulevad toime suurepäraselt. Viis põhjanaabrit – Remmel, Kaalinen, Puikkonen, Hermann ja Wild Till Hiltunen – keevitavad tuntud rokiklassikat (Metallica, Iron Maiden, AC/DC, Dio, Guns’n’Roses, Pantera, Led Zeppelin) karges folgivõtmes bandžo, mandoliini, akordioni, naturaalkitarri, kontrabassi, casio-klaveri ja trummidega. Kogu selle assortii punktiks sai Steppenwolfi „Born To Be Wild“, kus Hiltunen (üks bändi koloriitsematest kujudest) jõudis sõtkuda sünti, puhuda flööti kui ka venitada lõõtsa. Annan tugeva ostusoovituse kollektiivi plaadile kui ka livedele, kui nad veelkord siiakanti peaksid sattuma.
Photographer Mart Sepp, contact martsepp@online.ee
Photographer Mart Sepp, contact martsepp@online.ee
Photographer Mart Sepp, contact martsepp@online.ee
Photographer Mart Sepp, contact martsepp@online.ee
Photographer Mart Sepp, contact martsepp@online.ee
Photographer Mart Sepp, contact martsepp@online.ee
Photographer Mart Sepp, contact martsepp@online.ee
Photographer Mart Sepp, contact martsepp@online.ee
Photographer Mart Sepp, contact martsepp@online.ee
Järgmiste kodumaiste artistide – Super Hot Cosmos Blues Band ja Metsatöll – kohta ei oska siinkohal midagi pikemalt kirjutada. Toredad poisid teevad toredat mussi, aga seekord ei suutnud nad minu tähelepanu kuigivõrd võita. Kas oli põhjus selles, et olen neid korduvalt varem näinud või minu kergematsorti väsimuses või muudes energialeketes, kuid otsustasin hoopistükkis keha kinnitada. Uputasin oma habeme Valge daami vanakooli kastmest ujuvasse burksi. Epic.
Teise päeva kontserdiprogrammi lõpetas THE DARKNESS, käesoleva sajandi alguses kokku tulnud britid, kelle laulja falsetti kuulsid eestlased esimest korda paar aastat tagasi Lady Gaga live warmupperina Lauluväljakul. Tänaseks lühikeseks pöetud peaga Justin Hawkins võttis laval poose justkui noor Freddie Mercury. Bänd oli kõva, mina mitte. Poole konsa pealt seadsime sammud auto poole ning törts peale keskööd võttis meid vastu vihmane Tallinn.
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Lõpetuseks tänusõnad semudele, kes võtsid vaevaks onu Antale sellise toreda „all inclusive“ muusikasõbra reisipaketi kokku panna. Hommikul kontorisse astudes ei osanud ma aimatagi, et õhtul uksest väljudes sujuvalt Haapsallu festivalile satun, mind telgi ja magamiskotiga varustatakse ning priipääse kaela riputatakse. Seekord siis boonusena ka ameerika iludused ja taaskohtumine osakesega Hellfesti pundist. Kass järgmiseks väljakutseks on Joogafestival? Ah, las ta jääb sel korral. Kohtumiseni Augustibluusil.
Kui täna peaks autot hakkama vahetama, siis uus oleks mõni kaasaegne ameeriklane. Ausalt!
Polnud varem American Beauty Car Show’le Haapsallu sattunud ning see oli ikka tõeline silmailu mis seal avanes. Ei oodanud, et see kohapealne melu nii vägev on. Kui algselt sai Haapsallu mindud Dee Sniderit ja The Darknessi vaatama, siis seekord sai valdav osa mälupangast hoopis ameerika autodega hõivatud.
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Dee etteaste oli tegelikult väga super. Täiesti uskumatu millises vormis mees on. Eks külmavõitu eestlane vajab üleskütmist, aga less talking and more music oleks ainus soov olnud. Nostalgiahoog jäi peale tulemata, hea meelega oleks veel rohkem neid vanu Twisted Sister’i hitte kuulda tahtnud. Võib-olla sai see “notsalgia” Haapsallu sõites autos koorilauluga (“We’re Not Gonna Take It”) liigselt välja lastud.
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Esimese õhtu naelaks kujunes hoopis Ziggy Wild’i kontsert miskil müüriäärselt väikelaval. Ütleme nii, et bänd oli juba alustanud, aga kontsert algas kui meie kohale jõudsime ning lavaees haigutava tühimiku täitsime. Rannar poiss käis muidugi encore’i ajal ka “üleval” ära, aga see paistis rohkem pea-alaspidi jalgrattasõidu moodi välja … aga noh, surf tehtud! Pildistamise vaates minimalistlik, aga piisav valgus. Tõeliseks boonuseks tagumine lossimüür ja selle siluett. No ja muidugi hoolitses Ziggy Wild ka selle eest, et oleks midagi pildistada.
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Teine päev algas super hommikusöögiga kohaliku jahisadama restoranis. Kuna neid sadamaid seal kaks kõrvuti, siis jään täpsema määratlusega jänni. Ainult meiliaadress jäi seinapealselt tahvlilt meelde – www.jahta.ee. Ma ei kujutanud ette, et Eestis võib nii head hommikusööki veel kuskil nii väikese raha eest saada .. seda nii maitse kui garneerigu vaates (pilt jäi kahjuks tegemata).
Ülejäänud osa päevast möödus peamiselt ameerika iludusi imetledes. Kuna ise näppe õliseks ei ole harjunud tegema, siis jäi üle nautida välist ilu ja neid ahhetamapanevaid detaile. Viimased oli tõeline fotograafiline väljakutse. Ei pannud tähelegi kui paar tundi ümber nende läikivate iluduste sai roomatud. Lisaks autode teemale oli teise päeva plaanis kohalike kohvikute tuur, mis lõppes nii, et kuna kõik kohad olid pidevalt puupüsti täis, siis läksime kindla peale ning teatud ootamise peale õnnestus tuttavas Müüriääre kohvikus end sisse seada. Kuna ennelõunane kook maitses seal nii hästi, siis sai ka õhtune pastaroog seal ära proovitud. Soovitame!
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp, contact martsepp@online.ee
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Ahjaa, kontserdid olid ka teisel päeval. Muusikalistest elamustest kujunes teise päeva oodatud maiuspalaks Steve ‘n’ Seagull. Paar kuud tagasi sai neid Von Krahlis plaadiesitluses kuulamas käidud ja mõlemad lived olid ehedad ja väga nauditavad. Vanad head coverid “kajaka” enda võtmes. Õhtune peaesineja The Darkness tõmbas Black Shuck’iga peo korralikult käima ja siis vajus nagu ära .. väss tuli peale ning sai koduteele asutud.
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Photographer Mart Sepp
Mis veel American Beauty Car Showl ägedat oli see, et kui paljude tuttavatega seal kokku õnnestus saada. Kohal oli suur osa hiljutisest Hellfestil käigu pundist, vanu tuttavaid keda polnud aastake või rohkem näinud, endisi kolleege jne.
Haapsalu on oma suviste sündmustega (Augustibluus ja American Car Beauty Show) omandanud kindla koha minu pikaajalistes “heades mälestustes”. 24h melu linnas, arvutult hõrgutisi pakkuvaid hubaseid suvekohvikuid, õitsev kodumajutus ja mereäärne romantika. I Want It All Back, nagu laulis Coco Montoya möödunud Augustibluusil. Kõik linnavurled Haapsallu, seda imelist väikelinna nautima ning sealset kohalikku turismimajandust toetama. Ja ei hakka koonerdama, eksju?
Nädalavahetusel sai esmakordselt külastatud Haapsalu Augustibluusi festivali. Väga hea elamus. Mõnus väikelinna õhkkond ja rahulik seltskond. Ei saa mainimata jätta ka Kuursaalis ja promenaadil jalutades mõnusalt veedetud aega.
Pole küll igapäevane bluusmuusika kuulaja, aga sellised maailmanimed nagu Matt Schofield ja Lucky Peterson ei saa live’s mitte kedagi külmaks jätta. Ja muidugi Magnetic Band & sõbrad “Kummardus Gunnarile” kava … erakordne kogemus. Sai paar aastat tagasi Rockcafes Gunnari sünnipäevakontserdil käidud ja see oli hea. See mis aga eile Haapsalu lossis toimus oli ülivõrdes fantastiline. Ja veel Lucky Petersoni etteaste. Olin selle suhtes äraootaval seisukohal ning tuleb tunnistada, et emotsioon käis positiivses mõttes skaala maksimumis ära. Vanamestri oskused käia ümber klahvpillidega, kitarriga, oma häälega ja publikuga olid ahhetamapanevad. See kontsert ei toimunud sõna otseses mõttes mitte lavalt vaid kogu Haapsalu lossihoovis.
Kerge pettumuse valmistas Ladies In Blues. Ei olnud seal seda sisemist sära. Nagu üks härra publikust poetas: “Täna küll moshpit’i vist ei tule?”
Ühe lausega võiks asja vast kokku võtta nii – tehniliselt perfektne, aga natuke väsinud Megadethi tuuri finaalkontsert. Kahjuks ei räägi me siinkohal tuuri grandioossest finaalist, vaid väsitavalt pika tuuri viimasest pingutusest ühes väikese riigi väikeses linnakeses. Kõik oli ok – lugude valik, saund, publikuga suhtlemine, asukoht jne … aga absoluutne kirss jäi nagu puudu. Lõpulugu “Peace sells …” oli suurim kandidaat selleks.
Piinlikult hea meel on Haapsalus olnud kasina publiku üle. Piinlik, et arvutiselt vähe rahvast kohal oli, hea meel aga et kohal oli kohalike Megadethi fännide paremik. Mass jäi õnneks Õllesummerile. Pole kohe pikka aega täheldanud nii suur fännisärkide müüki. Või müüdi neid kuskil tuuri viimase kontserdi tarvis poole hinnaga?
Soojendajana kõlanud Metsatöllu kohta on raske midagi uut mainida … korralik etteaste mis sai ka traditsiooniliselt hästi publiku poolt vastu võetud. Minu arvates on Metsatöll koos uue plaadi ilmumisega teinud kontsertide osas selle vajaliku arenguhüppe ning kõlab uskumatult värskelt. Kirsiks tordi peal oli Metsatölluga seoses üks kavala näoga Markuse pilt ja mõnusalt lavakonstruktsioonide vahelt piiluv päike.
Haapsalu Piiskopilinnuse kui kontserdikoha suhtes jagub ainult kiidusõnu. Lahe keskkond ja õnneks ka kena suveõhtu. Võimalik et täismaja korral oleks emotsioon teine olnud.
Pildistada oli võimalik traditsioonilised kolm lugu ja hilisem kaamera väljavõtt võrdus väljaviskamisega. Lava oli suur, valgus hea, aga suurt liikumist ja showd kahjuks ei toimunud. Esimese kolme loo ajal ei olnud ühtegi mõistliku momenti kus oleks kaks artisti kaadrisse saanud, va juhud kus nad üksteisest mööda tormasid. Hea meelega oleks natuke kaugemalt huvitavamaid plaane otsinud, aga mis teha.
Super esitused Uriah Heep’ilt ja Terminaatorilt. Hoolimata pikast tegutsemisajast suudavad need kaks publikut liigutada, nii hingeliselt kui füüsiliselt. Kes nüüd kokku loeb? Kumb on rohkem Eestis kontserte käinud andmas? Kas UDO või Uriah Heep? No e-kodakondsus peaks neil vist vähemalt olema juba.
Live Music & Nature by Mart Sepp 