Wacken 2012 – rain or shine .. mostly rain

Augusti esimesel nädalavahetusel (2-4. aug) toimus Saksamaal Wackeni nimelises külas juba 23ndat korda Euroopa üks suurimaid metalmuusika festivale Wacken Open Air.

Nädala jooksul võõrustas 2000 elanikuga Saksa küla ligi 100 000 metalhead’i üle maailma. Ametlik statistika mainib 75000 piletiga külastajat ja 10000 VIP’i, pressitegelast, korraldajat ning esinejat. Kuluaarides räägiti aga isegi 120 000 pealisest külastajate arvust, sest paljud kohaletulnud nautisid festivaliga kaasneva viikingite küla, lisalavade esinejate jm atraktsioonide võlusid kus ei olnud vaja tasulist pääset. Märkimisväärne on fakt et festival oli juba seitsmendat korda järjest välja müüdud, mis pole vabaõhusündmuse kohta just tavapärane.

Vähemalt kümme aastat on Wacken Open Air festivali melu käinud nautimas ka eestlased, sest täpselt niimitu korda on grupireise sinna korraldanud kodumaine Metal Travel Agency.

Selleaastast festivali jääb varjutama ka üks traagiline sündmus. Viimasel festivali öösel suri vingumürgitusse külastaja, kes oli vihmasel õhtul diiselgeneraatoriga sama katte alla varju läinud ja sinna uinunud.

Festivali selleaastased peaesinejad olid Saxon, Amon Amarth, Machine Head, In Flames, Ministry, Overkill, Testament, Volbeat, Cradle Of Filth, UDO ja Scorpions kes pidas väidetavalt oma eksistentsi viimase vabaõhu kontserdi Saksamaal. Spetsiaalsed Wackeni jaoks kohandatud seadetega etteasted andsid Dimmu Borgir keda saatis Czech National Symphonic Orchestra koos kooriga ning Sepultura koos Les Tambours Du Bronx löökriistade ansambliga.

Wacken Open Air on rohkem kui lihtsalt muusikafestival. Lisaks karmile muusikale lahutasid külastajate meeli viikingiteküla käsitöömeistrid, erinevad rollimängud ja mõõduvõtmised, näidisvõitlused, koomikute etteasted, autogrammisessioonid oma lemmikartistidega, taastuvenergiat tootev mobiilne “Electric Hotel”, Jaan Tatika saavutuste valdkonda käivate imemasinate võistlus, tuleshowd, maali, foto ja metallitöö näitused, jalgpallistaadioni suurune metal-market jpm.

“Rain or shine” on Wackeni moto olnud juba pikka aega. Selle aasta hüüdlauseks sobis aga pigem “rain and rain”, sest  vahetult enne festivali algust ja kahel festivalipäeval asetleidnud tihedad vihmasajud muutsid kohapealsed kiirelt mudaravilaks. Kohaliku ilmastatistika väitel langes laupäeval poole tunni vältel taevast 20l vett ruutmeetri kohta. Päev varem saavutatud tulemus oli 50l kahe tunni kohta. Festivalialal kuulutati välja täielik sõidukeeld, mis tähendas tõsiseid probleeme kaupmeestele ja teenindavatele üksustele. Tänu sellele otsusele oli pühapäevane lahkumine autojuhtidele raske, mitte aga ilmvõimatu. Kohalikud põllumehed said siinkohal demonstreerida oma abivalmidust ja saksa põllutehnika võimekust.

Veel enne 23nda Wackeni lõppu kuulutati välja ka järgmise festivali toimumisaeg ning esimesed esinejad. Nimekamad neist Deep Purple, Anthrax, Nightwish, Arch Enemy jt. Piletite eelmüük on alanud. Wacken Open Air 2013 toimub 1-3 augustini.

Kuna väidetavalt üks pilt on rohkem kui tuhat sõna, siis räägivad lisatud huvilistele kindlasti rohkem kui see uudisnupuke.

21. Wacken … tehtud!

Tehtud ja järgmine aasta kindel minek. Mõtted küll käivad, et vaataks ehk ka teistele suurematele välisfestivalidele, aga kuidagi ei taha seda kindla peale saadava positiivse elamuse ärajäämisega riskida. Piisav rännukaugus, normaalne hinnatase, turvaline, tasemel ja värvikas bändivalik, tip-top korraldus. Eks näeb mis tujud järgmine aasta on.

Natuke numbritest – üritus toimus 21. korda. Festivalil oli 75 000 külastajat (82 500 koos korraldajate, esinejate ja igasugu VIP-dega) – külakese tavaelanike arv on muidu alla 2000 inimese. Esines üle 100 bändi, kokku oli 7 suuremat lava (kui mitte rohkem). Festival kestis neli päeva. Õlletoop maksis 3,5 EUR (0,4l). Meie seltskond koosnes kuuest inimesest.

Jaht läks ka igati korda, seda nii fotosaagi kui muusikalise fiilingu poolest. Fotokott tegi küll oma rekordi (15kg+), aga õnneks on kotitassimise treening hea all. Neli päeva sellist kotti kogu aeg õla peal kanda on karm, väga. Juba teadmine, et Sul on kotis Nikon D3S ja uus 70-200mm/f2,8 VRII andsid lisajõudu.

Nännimüük on Wackenil alati tasemel olnud. Parimad särgid olid juba esimese päeva õhtuks müüdud ja mina ei näinud et neid oleks juurde toodud ühelgi päeval. Kokku müüdi väidetavalt 150 000 t-särki, st 2 särki per külastaja. Särgi hind oli 18 EUR ja võib ainult arvata kui vähe selle tegelik omahind oli antud koguste puhul. Äri missugune. Metal Market on koht kus võid meeltesegaduses poole tunniga oma paari kuu palgast lahti saada, hullem kui kasiinos. Lisaks ei saa mainimata jätta nutikaid Wackeni enda official merchandise leiutisi – rannatoolid, telgid, kummikud, mälupulgad, grillsüsi, fotoraamatud, kaelapaelad, kondoomid, vibraatorid jne.

Maksimaalne isiklik running order ehk bändide vaatamise list sai tehtud sarnaselt eelmisele aastale tihe – 47 bändi. Ja tuleb tunnistada et suutsin selle ka oma 60-70% ulatuses edukalt täita. Kahjuks tähendas see kompromisse ühe bändi põhjalikuma nautimise osas. Lemmikud sai muidugi otsast-lõpuni üle vaadatud.

Mõned eredamad ja külmaksjätvamad kogemused:

– Alice Cooperi vand trikid uues kuues ei mõjunud. Selline lasteaia etendus. Vana ise näeb ka ikka nii … vana välja. Aga respect nii pikaealise rokkimise osas.

– Mötley Crüe sai nähtud ja linnuke kirjas, kogu emotsioon.

– Iron Maiden oli hea, aga kuna oli juba ette teade et Maiden on suurel laval võimas, siis jäi nagu selline “ohhoo” efekt ära. Rahvast on nii murdu, et jube.

– Amorphis oli kuld. Ju see lähikondlaste muusika poeb kergemini hinge. Väga-väga hea.

– Ill Nino avalöögid panid 20 000 lavaesist fänni kiiresti kõrvatroppe otsima.

– Voivod oli üks isiklikke peaesinejaid ning ei pidanud pettuma. Sai neid nähtud laval, meet&greetis, VIP alal ja ……

– Arch Enemy oli parem kui Walls Of Jericho eelmine aasta. Uskumatu pauer oli showl taga.

– Grave Diggerist ei saanud sotti, paganama saksa Braveheart. Ei väärinud nagu seda tähelepanu.

– Slayer tuli ja tegi ära, see oli ka kõik. Oleks suurel laval midagi rohkemat oodatud kuigi suur lavashow pole neile vist kuagi kombeks. Isiklikult tundus Tallinna kontsert nauditavam.

– Anvil rokkis meeletult, kahjuks ei kandideeri nad maailma ilusaima bändi tiitlile, but who cares if they rock.

– Ektomorph oli üks selle aasta positiivsemaid üllatajaid. Tasub tähele panna selle pundi arengut.

– Unleashed oli teine üllataja. Väga nauditav ja raju etteaste.

– Overkill lõi rahvast energiapommiga lagipähe, nii et püksipandlad lendasid.

– WASP oli pettumus ja miskipärast tundus kohane võrdlus Alice Cooperiga. Midagi mida kuulaks silmad kinni või lavast kaugel.

– Cannibal Corpse oli samuti kerge pettumus. Oleks oodanud et laval midagi rohkemat toimub. Võimalik et selleks ajaks hakkas ka liigne väsimus juba võimust võtma.

– Immortal oli lahe ja karm. Üks parimaid elamusi festaril.

– Soulfly ajas rahva päris hulluks. Päris naljakas oli ekraanilt näha kirja – “no circlepit please” ning Max ise samal ajal ässitab rahvast – “gimme circlepit here”. Max ise oli aga jube staatiline, tundus et Tallinna pisku Rockcafe laval oli asi dünaamilisem.

– Fear Factory oli minu jaoks viimase päeva peaesineja. Lausa uskumatu milline elamuse vahe võib olla bändi kahe esinemise vahel. Pean silmas Metallica soojendamist Tallinnas ja Wackeni suurel laval esinemist.

– UDO rokkis nagu alati. Lahe oli vaadata millise “kavaga” siis nüüd suurel laval on välja tuldud. Eelnevalt on UDO-t nähtud erineva suurusega lavadel. Tuleb tunnistada et see Saksa metalõli põleb igas mootoris

Metsatöll Wackenil

Kui Wacken on raskemuusika Eurovisioon, siis esindas Metsatöll Eestit traditsioonidekohaselt. Laul (kava) oli hea ning Eestis väga populaarne, aga miskipärast ei saadud alagrupist edasi. On see siis nüüd läbikukkumine või võit – uhkus enesele kindlaks jäämise üle? Pigem viimane. Metsatöll esines hästi, kõik oli paigas. Kohal oli hulganisti koduseid fänne keda toetasid Skandinaavia folk-metali fännid. Sakslasi paistis asi aga suhteliselt külmaks jätvat. Aga savi, sest meile ei meeldinud ka nende pullibändid nagu näiteks DIE APOKALYPTISCHEN REITER või siis see paks paljas vanamees kes enne töllu WET stage saali puupüsti täis lõi.

Saksamaal algas 21. W.O.A.

 

Meenutades eelmise aasta juubelifestivali kogemust olid seekordsed ootused juba eos väga kõrged. Vaadates ainuüksi bändide mõistes pooliku avapäeva esinejate nimistut, siis algas festar väga kõrge „tempoga“ . Kahel suurel laval astusid üles järjepanu Alice Cooper, Mötley Crüe ning päeva lõpetas Iron Maideni kahetunnine etteasta. Alice Cooper oli nagu Alice Cooper ikka, ainult jälle natuke vanem. Ka lavatrikid tundusid vanade ja kulunutena. Mötley Crüe purskas ohtralt tuld ja lõõritas tüdrukutest laulda. Üks endine legend jälle nähtud ja linnuke kirjas, aga see oli ka kogu emotsioon. Iron Maiden seevastu oli puhas kuld. Juba uue plaadi (13.08 ilmuv Final Frontier) teemadel ülesehitatud mastaapne lava näitas, et sarnaselt 2008 aastaga ei ole Maiden asja kergelt tulnud võtma. Rahvast oli murdu, väidetavalt 75 000 kandis … silma järgi võib uskude küll.

Kuna bändide poolest oli esimene päev poolik, siis sai tuur peale tehtud ka Wackeni poolt pakutavale muule meelelahutusele. Metal Market ei suuda mitmendat aastat Wackenil käinut suurt enam üllatada, tõsi oma rahast võid siin välkkiirelt ilma jääda sellegipoolest. Piisab ainult ühest nõrkuse momendist ning oled jälle kotitäie bändisärkide või muu metalkola võrra rikkam.

Viikingiküla oli lahe. Ägedad käsitöö müügiartiklid, meelt lahutavad mängud ning järelevaatama panevad maskeeringud.

Muidu oli kõik äge, ainult see krdi fotokott kaalub kahe täiskaadri kerega oma 20kg. Homme otsime eestlaste laagri üles ning ülehomme läheme kambaga Metsatöllule näppu viskama .. mina täpsemalt lavaette pildistama.

Ainuke kurb moment esimese päeva juures oli, et ei pääsenud Maidenit pildistama. Bänd oli fotograafide arvu piiranud ning loomulikult eelistasid sakslased oma kohalikku pressi. Ja sry nadivõitu piltide pärast. Silm on nii väsinud ja ei jõua lihtsalt parimaid välja valida ja töödelda. Lisatud esimene juhuslik valikk